TEEMA:

Selliseid prooviasetusi olen teinud varemgi, aga see on kõigi aegade suurim. Metsatukk on juba kohale liimitud ja ülejäänud puud on oma asukoha leidnud (liimimine tuleb hiljem). Olemas on ka enamus hooneid ja rajatisi. Praegu on selgelt näha, et kus võiks natuke midagi nihutada või juurde teha. Ajaline nihe piltide tegemise ja nende ridade toksimise vahel on oma 3 nädalat ning selle ajaga on muutunud palju. Siiski panen seekord tavalisest suurema pildivaliku välja – on võimalus ette kujutada ja hiljem ka võrrelda.



Kõik oluline on näha piltidel, millele mahub vaid ¼ kuni ½ maketist – detailid ja seosed hakkavad mängima.



Soo on siis peaaegu valmis ja mõned detailid lisanduvad aja jooksul. Soo põhjaks on 3 ühesugust (210 x 148mm) mõõdus decolappi „Soo“ (Faller #180473), mis peale ümberlõikamist ja -kraapimist enam nii ühesugused välja ei paistagi ja lisaks oli osa murukattest erinevatel lappidel erineva tooniga.
Esiplaanil on vana pöörmeseadja putka (Falleri 3-osaline komplekt #120211) ja nende 3 erineva putkaga olin ma arvestanud juba algusest peale. Mille peale ma tulla ei osanud, oli erinevus kataloogis antud ja tegelike mõõtude vahel. Kataloogis olid putka mõõdud, aga pakendi avamisel selgus, et juurde kuulub ka lattidest piirdeaiaga alus. Varaselt ette valmistatud „pesa“ osutus väikseks ja nii ongi putka pildil viltu, toetudes maastiku kõrgendikule. Tänaseks on viga parandatud (sisselõige, maastikupahtel, uus kruntvärv).



Nüüd on vaade palksaunaga majapidamisel. Mingid nihutamised ja väikesed ümbertõstmised on võimalikud, sest tahan seda hoovi veidi suuremana kujutada. Ühe sammu olen tänaseks juba astunud – tegin saunale väikese vundamendi, sest nii sain selle nihutada veel rohkem (+ 15-20mm) rohelisele murualale.



Vaade samale majapidamisele teise nurga alt (jaama poolt). Nüüd hakkab kohe silma ka Saksa DV-s toodetud sašii-traktor RS09. Mudel on Busch´i uudistoode aastast 2021 ja minule isiklikult väike nostalgia laks. 70-ndate algul olid külateed selliseid „sakslasi“ ja vene 4-kandilisele raamile ehitatud analooge täis.

Üldmulje on minu arust küll väga ilus, juba praegu.

Kas Sul on plaanis mingit ballasti ka kasutada? Ma ei ole (kahjuks või õnneks) nii vana et mäletada kuidas kitsad täpselt välja nägid, aga fotodelt ja mõningatelt siiani säilinud raudteetammidelt-sildadelt on jäänud mulje, et see oli üsna maaga tasa, eriti jaamades. Kõrval olev uus lai tee on tunduvalt kõrgemal ja ohtralt ballastitud.

Jaamas ja haruteedel teen muidugi pinnasesse uputatud liipritega aga jaamavahes vast poole liipri kõrguseni. Eks töö käigus ole täpsemini näha, mis paremini sobib. Mõni vähekasutatud jupike upub natuke ka umbrohu sisse.

Rongimees Einar

Hetkel on seda lagedat maad natuke paljuvõitu, sest puudub töökojaga platsi piirav võrkaed koos väravaga – need on juba olemas ja ootavad oma päeva. Postidega on ju see häda, et ilma liimita neid püsti seisma ei pane ja selle tööni pole hetkel veel jõudnud.



Sama kant, aga nüüd juba droonivaates (see on natuke naljakas värk – drooni veel ei ole, aga vaade on juba olemas).



Nüüd piilume külapoe taha ja ega seal palju enam lisada ei ole. Põhiline, mis häirivalt silma jääb on pruun maa, mis kohtub kaugel silmapiiril taevaga . Praeguseks hetkeks on just see koht täielikult teise välimusega (pildid tulevad varsti).



Pikivaade töökoja platsi poolt ütleb, et sirget geomeetriat kohtab selles maakohas väga vähe.



Vaadet tagant ettepoole näen tegelikult ka ise harva, sest nokitseda on parem esiääre juures, mis on tunduvalt madalam.



Veel üks vaade tagant ja see pilt meeldib mulle endale väga, sest küla miljöö on ehtne (just selline, nagu kujutada tahangi).

Taeva kohtumine silmapiiril palja maaga head muljet ei jäta ning piiriala täimine foonimajade ja piltidega oli mul plaanis algusest peale. Vabrikutööna pakutakse neid maju üksjagu palju ja erinevaid, aga ükski neist ei sobi sellele maketile teema, välimuse ja ka eenduva osa mõõtude pärast (siin max 15mm). Pildil ongi esimene pähe turgatanud idee ; saun + tuletõkkemüür + kuur (maja lisandumine oli juba loogiline jätk). Ilmselt on see majake kõige õhem foonimaja, mida teha on võimalik (seinete paksus max 3mm), sest koosneb papile liimitud käsitöötikkudest (katuseäär ulatub foonist mõne millimeetri jagu rohkem ettepoole). Taustal paistvad kuusekesed jt puud on välja lõigatud Noch´i segametsa komplekti pakendilt.



Vanade jääkide kasulik ärakasutamine – piirdeaedu oli karbis külluses ja mingi mõisakompleksi juurde kuuluva hoone seinad ja katus olid järele jäänud tükikesed Mänguasjamuuseumi maketi ehitamiselt (ei raatsinud neid omal ajal prügikasti visata).



See terrassiäär on pärit ka Mänguasjamuuseumi maketilt (2004 – 2009), kus leidis kasutust raudteed ületava autosilla piirdena. Üks ütlemata rohmakas Falleri toode, mida püüdsin tol ajal värvidega elavdada. Nüüd koorisin kõik (ka vabrikuvärvi) maha ja võõpasin üle väheke õhema värvikihiga ja ongi just see, mis vaja (pikka aega remontimata terrassipiire).



Eelpool juba nimetatud Noch´i segametsa komplekti pakendis oli veel ka suur taustapilt aasa, taluhoonete, metsa, mägede ja taevaga. Aasa kärpisin vähemaks ja mäed ning taeva lõikasin täiesti ära – jällegi just täpselt see, mis sellele maketile sobib.



Sellel pildil on korraga siis nii eelmine, kui ka uus teema. Esmalt paar sõna foonipiltide kohta (majadest paremal). See foto on üks superleid internetist. Metsal on väga selgelt välja joonistuvad latvade read ja neid ridu on lausa mitme kihina, nii et igast pildist saab tänu erinevale lõikejoonele hoopis uue vaate. Seda omadust oli kohe väga vaja, sest tegin pildist ka peegelpildid ning liimisin siis need vaheldumisi pikaks taustaks kokku. Õige- ja peegelpildi ääred on täpselt ühesuguse kõrgusega ja seega muutuvad üleminekukohad silmale märkamatus. Tänu toa LED valgustusele, näeme pildil väikest toonivahet maastiku ja foonipiltide vahel, tegelikkuses on aga selle piirjoone nägemine palja silmaga üpris raske ülesanne.
Pildil nähtav tikkude rivi ütleb, et võrkaia paigaldamine läheb kohe lahti ja postide asukohad on juba välja mõõdetud.



Võrkaed (Busch #6019) koosneb väravatest (2 poolt), 2 x 2 x 21mm mõõdus tavapostidest (25tk), 2 x 2 x 28mm pikkadest postidest (5tk) ja 25 x 190mm mõõdus võrgujuppidest (5tk). Panite tähele – võrk on 4mm kõrgem kui tavapost? Lähemal vaatlusel selgus, et võrgu lõikamine on vabrikus usaldatud kõõrdsilmsete kätte ja kui viltused ääred ära lõigata, jääbki alles sirge 18mm kõrgune riba. Võrgutraat on ehtne ja omavahel lihtlabaselt vaheldumisi läbi põimitud. Ühelt poolt annab see juurde elastsuse, aga samas ka peavalu, sest otste nurgad kipuvad näppude vahel ise lagunema. Olin kaval ja liimisin eelviimased võrgusilmade ühinemiskohad Uhuu-Alleskleberiga üle (nakkub hästi ja jääb peale kuivamist värvituks). Et metallvõrk oli traadist, siis see muidugi läikis ja sillerdas valguse käes ning keset maketti katvat plasti mõjuks lausa kohatuna - seega värvisin aia suitsuhalli akrüüliga üle. Eelnevalt tegin muidugi ka väikese proovitöö, mille käigus tegin olulise tähtsusega teadusliku avastuse – kui läbipaistev liim üle värvida, siis see enam läbipaistev ei ole! Kasutasin saadud teadmisi oskuslikult ja liimisin nüüd otsaliited üle alles peale värvimist. Võrgu liimimiseks postide külge kasutasin sama liimi. Enne üritasin leida kasvõi mõnegi vihje tootja poolt, aga pakendi pildil ja joonisel (mõlemal siis) oli aed minu arusaamist mööda kujutatud valesti – postidega väljapoole. Postide kinnitamise maketile lahendasin lihtsalt – nende all (vahtplasti sees) on PVA-ga liimitud hambatikud kõrgusega 1mm alla pinnasepiiri (pikkadel postidel 8mm). Plastist postid liimisin nende otsa kuuma liimi abil.

Muru on siis paigas ja seda oli näha juba eelmist lugu lõpetaval pildil. Üht-teist on lisandunud veel - jaama ja kõrvalhoone vahele tuleb trepiga jalgtee ja seda ääristavad mururibad (viimaste alla ehitasin maastikupahtliga ka kergelt tõusva pinnase).



Soo põhjakiht on lõplikult paigas ja nõlvad muruga kaetud. Peenhäälestust tuleb siin teha üksjagu - muruta kohad külgedel saavad pinnase värvi puru-katte ning lisanduvad mõned puud ja põõsad.



Droonivaates on näha, et veesilmade asetuses on liiga palju geomeetriat ja paar väiksemat võiks vasakul rohkem olla küll. Nende tegemine on imelihtne – tuleb lihtsalt murukatet maha kraapida.



Mõni sõna ka elektrostaatilise muru kohta (Noch). Esimesed kogemused paigaldamise ja tegeliku kulu kohta sain juba mõned aastaid tagasi Mänguasjamuuseumi maketi uuendamisel ja nüüd teadsin täpselt, mida osta. Kasutasin kõiki pikkusi, mida Noch hetkel müüb; 1,5 – 2,5 – 4 – 6 – 9 ja 12mm. Pikkused 4 ja 9mm olid minu jaoks täielik uudis ja avastasin need alles ostu sooritamise ajal. Tegelikult ongi 12mm natuke palju (ka paigaldamine pole kõige ladusam), mistõttu on 9mm käik õiges suunas.

Põhitooniks on „Wiese“ ehk looduslik muru, aga kasutasin julgelt ka kollast, tumerohelist, tumepruuni, õitsvat suvemuru ja pügatud muru. Viimane pole just kuigi hea oma silmatorkavalt ereda tooni tõttu (mõnele kohale lisasin hiljem tumedamat juurde ja paaril juhul on lootus puudel, mille varju need kohad peaksid jääma).



Veelkord üks tuttav motiiv (foonimajad ja -pildid), aga seekord koos muruga. Hetkel puudub vaid elumaja eest kuurini ulatuv piirdeaed. See on vaade, mida peale veetorni kinnitamist, enam sellisel kujul pildile ei saa.



Mul õnnestus leida fooni jaoks ka üks selline pilt, mis jätab mulje, et tee teeb metsavahel käänaku. Vasakpoolse puudegrupi jaoks osutus praegune foonipilt liiga madalaks ja nende ridade tippimise ajaks on uus ja sobilikum juba peale kleebitud.



Kena vaade (selle nurga all polegi ma varem sood pildistanud). Valge ristkülik esiplaanil on tegelikult palksauna vundament (nihutasin sauna hoovi suurendamiseks natuke kallaku peale).

Eelmiste lugude ülespanekust on möödunud mitu vihma ja lund ja see tähendab ainult üht – ilmataadile on minu nokitsemised maketi kallal meelt mööda ja seepärast seab oma plaanid alati nii, et ma end vabadel päevadel õuetöödega ära ei vaevaks! 4-5 tunnised seansid regulaarselt 2x nädalas on hea ajalisa ning tehtud ongi üksjagu palju. Seda on ka pildi pealt näha – ülesõidud on valmis, ballast paigaldatud, teed ja hoovid kruusa või muu pinnakattega kaetud, kõik hooned on kokku pandud ja maketile liimitud ning kõik hetkel olemasolevad puud (va 2) ka kohale liimitud.

Tutvustan asju tagantjärele vaates, aga ikka teema kaupa eraldi. Piltide kohta see kronoloogiline järgnevus siiski ei kehti. Seletan. Tööde käigus selgus, et mõnda kohta pildistasin üle mitu korda ja iga kord mõne uue lisandi tõttu. Näiteks valmis ülesõidu pildile lisandus järgmine kord ballast ning kolmandal korral kruusaga kaetud külatee. Proovin valida pilte nii, et vaated oleksid ikka erinevad.

Tänane teema on puiduvärk ehk ülesõidud ja perrooni äär.



Pildi tegin 6-ndal veebruaril ja siis nägi see koht välja sellisena. Nüüd võin öelda, et ülesõitude tegemine ostus ühe pika töötsükli avapauguks. Nagu varasematelt piltidelt näha oli, on katte laudade all risti asetatud käsitöötikud. Muidugi tegin vajalikud arvutused ehk liitsin eeldatavad kõrgused kokku. Arvasin, et mõni null-koma-millimeetrit üle rööpapea probleeme ei tekita. Selle eksituse võin julgelt oma väheste kogemuste arvele kirjutada (nii kitsa rööpavahega tegelen elus esimest korda). Testimiseks võtsin kõige rohkem rippuvate siduritega kaubavaguni ja tõehetked tulid kergelt kätte – pea kõigil ülesõitudel tuli koorida vaibanoaga kihike-kaks maha, et üle rööpapea ei ulatuks.

Terav silm näeb pildilt veel üht parandamist vajavat tööde rida. Peale kuivamist ilmnes, et staatilise muru ääreosad kasvasid osalt horisontaali, mitte püsti ja seda häirivat värki oli terve makett täis. Vanad, kõvera otsaga maniküürikäärid, said veel kord võimaluse kasulik olla.



Kõige laiem ülesõit asub kohe esiplaanil, ehk jaamas – 3 paralleelteed + diagonaal. Tundus, et puitosa selline lahendamine oli kõige õigem (lihtsam). Kruusakatte alla jääva osa ebatäpsused on tänaseks sirgeks lõigatud.



Jaamaperrooni ääred lahendasin lihtsalt, liimides 4,0 x 1,8mm liistud perrooni kujutava 11mm vahtplasti ääre ette. Postideks on peale liimitud 1,8 x 0,5mm liistud. Randi tegin 3,0 x 1,8mm liistust ja kõik jupid postivahe pikkusega.



Sirge osa on pikkadest liistudest ja vaid kaarega otsas on liistud postivahe pikkusega.



Selle pildi tegin 2 aprillil ning päeva põhitööks oli rööbaste puhastamine liimist jm liigsest. Päev varem jõudis kohale pakk …Lippest ja selles oli ka Ameerikas toodetud (Woodland Scenics) puhastuskomplekt „Tidy Track“. Kasutan sellist juba aastaid Mänguasjamuuseumis ja nüüd ostsin ka omale ära. Tõsi, ma kavatsesin seda teha varem, aga et partii oli läbi müüdud, tuligi oodata uue saabumiseni. Kui rööpad puhtad, panin rongid peale, et testida ülesõite ja perrooni äärt – kõik oli OK!

Kas rööpad jäävad kuldseks või värvid need kah ära?

Hetkel ei mõista täpset vastust anda. Küll ostsin ära juba Woodland Scenicu liipri ja rööpa värvimise markerid ning liipreid korra isegi proovisin värvida - mida ma ei näinud, oli tulemus. Ilmselt on liipri marker mõeldud Ameerika heledate liiprite jaoks ja mustale need ei mõju. Katsetused rööpaniitidega on plaanis kusagil tulevikus.

Rongimees Einar

Teemaks on ballasti paigaldamine, aga et pilt on tehtud 2 aprillil, siis on näha palju muudki, mis hiljem lisatud. Laadimisteel seisavad U1-seeria tankvedur (Liliput) ja 4-teljeline palgivagun (Tillig) – esimene saabus juba detsembris aga teine just äsja (1 aprillil) ning on selle maketi esimene õige pikkusega kaubavagun.

Ballastiga on lood siis niimoodi, et õige värvi ja fraktsiooniga materjali toodab Euroopas vaid Tams-Elektronik, paraku just selle firma kaupa …-Lippe ei müü - seega tuli hakkama saada juba olemasolevate materjalidega ning leiutada neist sobivad segud. Sügisel ostsin Hobimaailma kaudu kotikese halli liiva ja heledat kruusa (mõlemad Noch´i tooted), aga artikli numbrite näitamisel puudub igasugune mõte, sest need kadusid kataloogidest juba aastaid tagasi. Lisaks oli mul kasutada erinevaid materjale, mis ostetud 2008 aastal ja jäid üle Mänguasjamuuseumi maketi ehitamisest.

Katsetused näitasid, et 80% segust peab olema mingi sõmer materjal (üle 0,2mm), et ballasti liim läbi imbuks ning selleks sobisid hall liiv (jaamas) ning Busch´i rannaliiv (jaamavahed ja laadimisteed). Et pind ei jääks liiga tükiline, lisasin kollakat Tams-Elektroniku graniitliiva (0 kuni 0,2mm). Toonimiseks lisasin tundmatu tootja savikarva pulbrit ning musta ja kivihalli värvipigmenti (kõik 3 olid kohati tükilised, nii et tuli teesõelast läbi lasta).

Liiprite vahele liimimiseks kasutasin ballastiliimi (Noch #61134) ning paralleelteede vahele ja laadimisteedele, kuhu ballasti liimi enam ei jätkunud, lahjendatud (1 osa vett, 4 osa liimi) elektrostaatilise muru liimi (Noch #61131). Liimimistehnikad on täiesti erinevad – ballasti liim tuleb tilgutada ballastikihi peale, aga lahjendatud muruliim ballastikihi alla. Liimidel on omadus veidi muuta segu värvi (peale kuivamis) ja erinevad liimid toovad esile loomulikult ka erineva tooni. Õnneks on värvivahed väikesed ja hullemad kohad saab järeltuunimisega ära muuta.



Esimene päev ballasti paigaldamist on lõppenud ja jaam näeb välja siis selline. Teisel teel paistavad liiprite vahelt heledamad laigud – need on lõigatud 0,8mm papist ja põhja külge kinni liimitud. Eelnevad katsetused näitasid, et peale ballastiliimi peale tilgutamist hakkab ballast tihenema ja mass, mis kuivalt oli liipritega tasa, ulatub peale kuivamist veidi üle poole liipri kõrguse. Leidsin, et katmine 2-kihiga, pole kõige mõistlikum ja täiendava papikihi liimimine on õigem. Samasugune kiht, aga juba suurematest tükkidest, on ka jaama paralleelteede vahel. Jaamavahed ja laadimisteed katsin vaid peale kuivamist poole liiprini ulatuva ballastikihiga ehk siis papitükkidega tasapinda tõstma ei hakanud. Depoo pinnas ja ballast on hetkel veel panemata ja kui valmis saab, siis on näha, millise lahenduse lõpuks valisin.



Tööde käigus ilmnes, et on 2 asja, ilma milleta kohe kuidagi ei saa – need on millegipärast liimita jäänud kohad ehk augud ja liimirohkusest tekkinud mügarikud. Aukudega sai lihtsalt – pintsliotsaga natuke lahjendatud muruliimi alla ja näpuotsaga ballasti peale. Mügarikud on muidugi äralõikamise värk ja sobivad tööriistad ostsin ma ära juba 90-ndate alguses mingilt Tartu täikalt. Jutt käib 12-osalisest nõukaaegsest (kvaliteedi märk kah peal) puulõikenugade komplektist – head erineva kuju ja nurga all terad ning jäigalt kinnitatud noapead tegid ballasti korrigeerimise palju lihtsamaks.



Sellel 5-nda aprilli pildil on juba palju näha ja puuduvaid detaile seejuures kah. Jaamateede vahele tulevad kindlasti mõned madalad rohulapid (murumeistriga neid teha ei saa – liiga väikesed) ning natuke mingit tolmu värvin puudervärvidega peale ka veel.



Ballastiga kaetud jaamavahe ja laadimistee näevad maketi tagaääres välja siis sedamoodi. Tänu juhuslikult õnnestunud võttenurgale saab lähemalt näha ka foonimajade tegelik paksus.



Ühes kohas kasutasin siiski ka klassikalist HO-ballasti (Piko). Juhtus nii, et puidu kuivamisel raami osa koos plaadiga (lõikekoht) enne silda veidi vajus ja rööpaid tuli papitükikeste abil täiendavalt toestada. Toestamiskohtade vahele jäid korralikud sügavikud ja nüüd täitsingi need kõigepealt HO-ballastiga ja seejärel HOe ballastiga. 3-4 supilusikatäit Piko ballasti oli üle jäänud Mänguasjamuuseumi maketilt, nüüd on siis ühe lusika jagu vähem.

See pilt on viimasest pildiseeriast, kus puud ja kaubakuur veel pinnakatteid ära ei varjuta. Kõik teede- ja hoovide kattematerjalid liimisin lahjendatud muruliimiga. Eelnevalt tehtud katsetuste käigus proovisin kõigepealt paksu liimiga ja tulemused ei olnud üldsegi meeltmööda. Kõigepealt sai kattekiht liiga paks (ja kõva, nagu plast), siis pundus üles aluseks olev papp (sama, mis maketi teede aluskatteks) ning segudega juhtus nii, et liimi kuivamise ajaks olid suurema fraktsiooniga materjal vajunud raskuse tõttu alla ning pealispind koosnes vaid kergetest purudest.



Külateed katva segu põhikomponendiks (90%) on hall kruus (Noch) ning peenemaks lisamaterjaliks 0-0,2mm pruunikas graniitliiv (Tams-Elektronik). Majade hoovikatteks sai metsatee pinnas (Busch). Busch´i tooteid kasutasin veelgi (järgnevatel piltidel) – kollakas-pruuni rannaliiva ja punakas-pruuni metsaalust pinnast.



Selle maja juures näeme kahte materjali – hoov on kaetud metsatee puruga ja kasvuhoone rada metsaaluse pinnasega. Tänu laes rippuvale LED-lambikesele pole värvide erinevust piltidel eriti näha. Metsaaluse puruga katsin ka mäe veerul kulgeva jalgtee (pilt puudub).



Metsaaluse puruga katsin ka depoo juurde viiva tee. Peale rohulapikeste juurde liimimist peaks see välja nägema kui rattajälgedega põllutee. Taga paistab ka depoo sisene ülesõidukoht ja mulle tundub, et sinna sai puitu küll liiga palju – seega teen veidi ümber.

Beež UAZ 469 (Busch) on Lippes müügil kui 2022 aasta uudistoode, sest kõik varasemad sama marki autod olid Saksa DV politsei või piirivalve värvides ja vilkuritega.



Töökoja platsiga juhtus siis nii, et kumbagi materjali, tumedat metsateed ja heledat külateed, oli vähevõitu ja terve platsi jaoks poleks jätkunud. Otsustasin käigupealt veidi improviseerida ja praegu tundub, et isegi õnnestus. Ajapikku lisanduvad platsile mõned rohulapid, kummivirn ja kõikvõimalikud ratastel masinad, mis kõik kokku vähendavad värvikontrastide mõju tunduvalt.



Perrooni katsin rannaliivaga (Busch), mis tundub struktuuri järgi olevat igati sobiv. Vajadusel võin teha ka kerge toonimise (tumedamaks muidugi). Samalaadne toonimine võib ees oodata ka eelpool nähtud külateed ja ülesõidukohti, kus teeks väheke tumedamaks autorataste jäljed.

Droonivaade hoonestusele enne puude ja kaubakuuri kinnitamist. Et makett on jõudeasendis vertikaalselt (otsa peal püsti) siis mõtlesin liimimise peale mitu korda ja murelikult. Tundub, et Uhu-Alleskleber oligi see õige liim, mis sobib. Metsatuka puud liimisin kohale juba mitu kuud tagasi ja paistab, et ka see õnnestus. Murekohaks on vaid isetehtud puude tüvede kalduvus kaarduda. Nurgapuu (1/4 ringist) tüvi on eriti väikese arvu soontega (elektrijuhtmed siis) ning see kaardus küll korralikult ära. Tilk kuuma liimi õigele kohale ja tüvi sai jäiga kinnituse külgraami külge.



Kaubakuur on valmis ja kohale liimitud (5 aprillil tehtud pilt). Suurusega on kõik okei, aga vahekaugus elumajaga võiks suurem olla küll. Paraku mänguruumi pole ja proovin muljet muuta teistmoodi – „istutan“ maja äärde põõsaste rea ja kõrguse vähenedes peaks vahekaugus näiliselt suurenema.



Sood olen pildistanud korduvalt ja lõppu ei paista veel tulevat. Seekord on pinnasekarva katte saanud muruvabad järsakud ja tulevikus lisanduvad veel paar puud, suur hulk erinevaid põõsaid ja ka mingid lillad õied.



Pildil on üks kahest puust, mis veel külge liimimata ja nii jääb päris pikaks ajaks, sest praegu veel tühi hoov peab pisiasju korralikult täis saama ja suur puu lihtsalt segaks nende lisamist. Puu all on näha pesukuivatamise koht, mis on üks osa Ameerika huumorist ehk Woodland Scenic´u toodetud mini-stseenist „Pesupäev“. Hetkel otsisingi sellele maketil head kohta ja leidsin, et sauna juurde sobib see kõige paremini. Et puu asukohta näitava tiku olin ma maasse löönud juba jaanuaris, siis kontrollisin, et kas ikka sobivad kokku, või ei.



Vaade töökoja võrkaia tagant. Üks puu, mis peaks poemaja otsa juures olema, on veel puudu, sest hoov on hetkel pisiasjadest tühi. Samas suudab üks õiges kohas asuv puu muuta vaadet täielikult. Ise mõtlen seda pilti vaadates võrkaia peale - seda on palju ja kipub mõjuma monotoonselt. Lõhkumiseks on võimalusi palju; põõsad aia ääres, läbi aia, kahel pool aeda , aga ka roniva iseloomuga umbrohud armastavad võrkaeda (tean oma kogemustest). Otsides Lippest huvitavaid materjale, jäi ka selle idee jaoks sobivat silma küll.

Rongide jooksutamine, peale paari kuu pikkust vaheaega, algas ebameeldiva üllatusega – lühikese vooluulatusega tankvedur jäi pöörangutel seisma. Riströöbastele ei suutnud elektronide liikumist välja võluda isegi tester. 6 suuremat, peateede pöörangut said riströöpavoolu üle lüliti, väiksematel (neid oli 4) oleks pidanud ühendus toimima ka ilma lülititeta aga ei toiminud. Riströöpalülitid on lihtsa konstruktsiooniga ja kontaktpinnad on õhu juurdepääsule avatud. Seda õhku on olnud eelnevalt mitme aasta jooksul, enne kui lülitid minu kätte jõudsid – mõni ime siis, et voolutakistus ülisuureks paisus. Hädast aitas välja klemmide pesemine „Tidy Track“ komplekti kuuluva puhastusvedelikuga. Pesin ära ka need 4 lülitit, mille ma nüüd väiksematele pöörangutele täiendavalt juurde panin. Miks vabrikusüsteemid üles ütlesid, ei tea, sest teadasaamiseks oleks ma pidanud juba kinnitatud pöörangud maketilt maha monteerima.



Aastal 1993, mida maketil kujutada üritan, olid inimesed palju jõukamal järjel, sest …. igas korralikus hoovis oli kaev. Kaevusid on palju erinevaid , nii tüübi kui ehituse järgi, aga selliseid, mis Eesti olustikuga sobiks, Euroopa vabrikud ei paku ning jällegi, tuli siis asi ise ette võtta. Kõik 3 kaevu on pildikesed minu enda lapsepõlvest. Vasakpoolne (kuudiga) oli mul koduhoovis, keskmine (betoonrõngal) oli naabri hoovis ja pumbakaev mõni kilomeeter eemal, maal, teise vanaema juures.

Materjalid? Kuudiga kaev on õhukesest papist karkassile külge liimitud puitliistud ja -tikud. Kaevuvõll on grilltikust ja vänt ning võlliots kirjaklambrist. Ümber võlli keerduva trossi (sellel pildil veel puudub) tegin peenikesest traadikiust. Keskmise kaevu materjaliks on peamiselt erinevad plastid. Betoonrõngas on lõigatud vana niidipooli plastsüdamikust (ei raatsinud omal ajal ära visata). Külgpostid ja kaevukate on juppide karbist leitud materjalid, võlliks on plasttoru (d=2,5) ja „katuseks“ 2x2 mõõdus L-Liist. Vänt ja võlliots on jällegi kirjaklambrist.

Targad raamatud ütlevad, et pumbakaev tuleb paigaldada betoonist plaadile. See kaev, mille järgi tegin, oli aga kinnitatud hoopis prussidest luugiga alusele (kaevul oli oma trikk küljes). Esimene kaev asus ülemisel, madala veetasemega soonel. Et juhtumisi oli veesoonte ristumiskoht, siis puuritigi pumbatoru jaoks auk otse vana kaevu alla, sügavama veesoone juurde. Kaevu kattes olevat luuki kasutati mitu korda päevas, sest oma madala veetaseme aga külma temperatuuri tõttu sobis „vana kaev“ ideaalselt piima jahutamiseks ja säilitamiseks. Mudeli peatoru tegin 2,5mm läbimõõduga plasttorust, aluse ja väljavoolu toru kombineerisin juppide karbist leiduva abil ning pumbahoovastiku tegin kirjaklambrist (ühes tükis).



Kuudiga kaevu asendiproov. Sinna, palksauna ja kuuri vahele kaev jääbki, aga ilmselt nihutan veidi tahapoole.



Pumbakaevu koht saab olema külapoe kõrval ja täpne asetus alles selgub (platsikesele lisanduvad mõned puuriidad ja lõhkumata puude hunnik ning platsi ette ka üks suur puu).



Betoonrõngaga kaev võiks veidi paremini silma paista küll, aga samas on koht ideaalne (loomulik). Tundub, et kaevude probleem ongi see, et neid ei saa parimalgi tahtmisel esiplaanile panna.



Pildil nähtava karbi sisuks on aiapostid, - põõnad ja -lipid ning asuma hakkab see suure kogupikkusega ehitis sama majapidamise ümber, mida eelmisel pildil näha võis. Vabrikutööna tehtud piirdeaedu mul ju on ja vajadusel saaks ka juurde osta, paraku on need sobilikud väga hoolitsetud linna või külasse, aga mitte lagunema kippuvale ääremaale.



3 kuhja pildil, on osa ühe karbi (Preiser #17609) sisust. Puuriidad on juba kokku liimitud ja osaliselt ka maketil ning vasakpoolses hunnikus on lahtiselt (veel liimimata) lõhutud puud ja lõhkumist ootavad pakud. Keskel on mõned komplektist üle jäävad osad koos detaile koos hoidva raamistikuga. Parempoolses kuhjas on ainult raamistiku osad, mis peale detailinagade äralõikamist ja üle värvimist näevad välja, nagu peenemad kasepalgid. Nii vähe, kui sellest komplektist, ei ole mul veel kunagi plastjääke prügikasti rännanud!

Kontaktiprobleemid? Kontaktpindade puhastamine üldiselt aitab, aga ei pruugi aidata kauaks. Õhuga ja õhuniiskusega kokku puutuvatele kontaktpindadele tasuks peale puhastamist tekitada õhuke elektrit juhtiv kaitsekiht.
www.modellbahnshop-lippe.com/Zubeh%C3%B6...e/modell_285091.html
Sellisest õlist võib kasu olla, aga seda kraami tuleb doseerida väga ettevaatlikult - liialdamine võib enesega kaasa tuua lühise.
Ma ise olen seda seni kasutanud vedurite vooluvõtuharjade määrimiseks.

See kraam on siiamaani veel ostmata jäänud, aga ma juba mõtlesingi selle peale.

Rongimees Einar

Depoo oli siis pinnase ja ballasti reas viimane ning siin otsustasin teha veidi teisiti, kui varem. Nii tõstsingi pinnase ja ballasti liiprist kõrgemale, pea rööpapea kõrguseni. Sellise ulatusliku tõstmise jaoks ainult papikihist enam ei piisa ja ehitasingi käsitöö spaatlitest (h = 2,4mm) karkassi alla.



Kes mäletab veel eelmisi pilte sellest ülesõidukohast? Siis oli seal puitu palju (kogu teedevahe ja äärtes ka poole rohkem) ning puidu rohkus moonutas väljanägemist korralikult. Päris tagasihoidlik (a´la Lavassaare depoo) oleks jällegi käepärast olevate materjalidega natuke keerulisevõitu, nii et selline keskmine lahendus siis.



Pealmine papi kiht on kohale liimitud sh ka liiprite vahel. Mõned kitsamad vahed (näiteks veekraani ümbrus) tuleb täita mitmekordse pinnase kihiga.



Tume pinnas (on ta siis must muld või värvis/määris ära hoopis tahm ja maha tilkunud õli), on paigas. Hetkel võib tunduda küll, et paljuvõitu, aga see muutub varsti – lisandub hulk detaile, mis kõik värvi juurde annavad. Kõigepealt mõned vanemad (aasta-kaks) kuivanud puuriidad, ladumisel oleva puuriida ette tulevad hunnikud lõhutud puude ja lõhkumist ootavate pakkudega ja siis on kusagil maha pudenenud ka liiva või veel midagi. Natuke rohelist tuleb ikka ka. Kinni tallatud pinnasel võilill, ristik ja muu muru (sh ka elektrostaatiline) ei kasva. Esimesena ilmuvad kohale alati mingid madalad, maad ligi hoidvad taimed, mis risoomidega ennast laiali ajama hakkavad. Sobiv materjal (Euroopa väikefirmad) on juba kodus ootamas ja lisamise päev ei ole enam kaugel.



Pealtvaates tehtud kontrollpilt ütleb, et just see, mida vaja ja järgnev pilt (otsevaates vedurikuurile) veenab, et on ikka nagu päris.

Woodland Scenicsi puhastusvedelik - ma vaatasin huvi pärast toote ohutuskaarti - seal on kirjas asja keemiline koostis - ja ma ei saa aru mis valemiga see toimib. Naatriumsilikaadi (vesiklaas) 1,3% vesilahus. Minu keemia- ja füüsikaalaste teadmiste kohaselt peaks vesiklaas olema elektrit mittejuhtiv. Ehk et kuivades peaks antud vedelik ju jätma kontaktpindadele elektrit mittejuhtiva kelme?

Minu keemiaalased teadmised midagi mõistlikku arvata ei võimalda, küll aga kompenseerin neid muude tähelepanekutega. Nimelt on "Tidy Track" komplektis 4-sorti padjakesed; tavalised (kummilaadsed), karmimad (praktiliselt liivapaberi laadsed lihvklotsid), pesemispadjad ja kuivatamispadjad! Ilmselt trikk ongi kohustuslikus kuivatamises ehk vedelikukihi täielikus eemaldamises koos kaasa haaratud mustusega. Ristroopalüliti kontaktidele kuivatamispadjakestega ligi ei pääse, kuid ka vatitikk kuivatas piisavalt (muidu poleks need ju tööle hakanud).
Tänud keemiaalase valgustamise eest, oskan teinekord teadlikult kasutada!

Rongimees Einar

Kõikidel neil "spetsiaalsetel mudelraudtee jaoks mõeldud puhastus- ja määrdeainetel" on üks suur puudus - üle mõistuse kõrge liitrihind. Kasvõi seesama eelpool jutuks olnud Woodland Scenicsi vedelik liitrihinnaga 145€ - selle raha eest saab seda kodusel teel kokku segada paar tonni, kui mitte rohkem.

Ja kui koostisi vaadata - enamik puhastusvedelikke on segud etanoolist, isopropüülalkoholist, alkülaatbensiinist ("aviobensiin") ja millestki mida nimetatakse naftadestillaadiks ("petrol distillate" või "naphta" ja mis tavalisele inimesele kättesaadaval kujul on Zippo tulemasina kütus). Suhteliselt odavad komponendid iseenesest.

Jutt kehtib ka õlide ja määrdeainete kohta - mitte midagi "spetsiaalset" nendes pole. Üldjuhul täiesti tavaline kraam - õmblusmasinaõli, tehniline vaseliin või (paremal juhul) mõni liitiumseebil põhinev määre.
Mis siis on pandud pisitillukesse topsi või pudelisse ja millele siis ka korralik hind juurde kirjutatakse.

Üks näide ka:
www.modellbahnshop-lippe.com/Accessories.../gb/modell_7628.html
Iseenesest väga hea õli, aga tegelik liitrihind võib olla kusagil €10...12+km, mitte 302.40!