TEEMA:

admin kirjutas: See nupp on väike ja asub regulaatori peal.

"Suure Punase Nupu" vajalikkuses veendusin ma sügisesel Rakvere näitusel. Ma kohendasin midagi rööbaste juures ja ilmselt liigutasin pöörangut selle käigus. 21 4-teljelise vaguniga T679 vahetas rada ja suundus kokkupõrkekursile umbes 40 2-teljelise vaguniga 555.0-ga. Kontrollerit (Piko SmartControlil on see nupp täiesti olemas) mul sellel hetkel käes ei olnud, jõudsin ainult käega üle tumblerite tõmmata. Umbes 10 cm jäi puudu kahe täiskiirusel liikuva raske rongi laupkokkupõrkest. Muidugi oleks vägagi huvitav teada saada mis tegelikult juhtuks sellisel puhul, aga soovitatavalt kellegi teise raha eest.

Kes ei tea, siis T679 on Tšehhoslovakkia Riigiraudtee (ČSD) värvides M62 ja 555.0 on samades värvides Br52. Suured ja rasked vedurid mõlemad.

Kõik jääb gabariidi piiresse - juhtpuldi nupud ei ulatu üle maketi esiääre ja klemmliistud asuvad maketi sees.
Kuna minu makett on esialgu analoograudtee ühele rongile korraga, siis kokkupõrke oht on välistatud. Kui kunagi peaks toimuma edasiarendus digi peale, eks siis tuleb ka selle suure punase nupu peale mõtlema hakata.

Rongimees Einar

Saksa firma „Joswood“ on keskendunud laserlõike tehnikas skandinaaviapäraste hoonete ja muu maketile sobiva valmistamisele. Selle HO mõõtkavas jaamahoone (#25001) 1891 aastal ehitatud originaal asub Rootsis Emmaboda – Karlskrona raudteeliinil ja kannab nime „Linnefors“. Algaastail teenindati jaamas ka reisijaid aga  sealt edasi teostatakse ainult kaubavedu. 



Arvasin, et teen mõned pildid ja väikese tutvustuse ning sellega on teema ka ammendunud. Oleks ma teadnud, et puutun kokku olukorraga, kus terve tootepartii on tehniline praak ja kokkupaneku juhend puudulik, mis kohati lausa käsib teha valevõtteid, siis oleks pildistanud ära kõik tööetapid alates algusest. Nüüd tuleb leppida jutuga piltide juurde ja lugu ise tuleb üksjagu pikk. Juhend on kõigi teistega võrreldes ebaharilik – ei mingeid üksikosade loendeid ega jooniseid, nende asemel on fotode rida, mis peaks olema järjestatud tööetappide kaupa. Nüüd tean, et osa pilte on reast puudu - mõned on välja jäänud näpuveana aga on ka meelega välja jäetud pilte. 



Materjale on mitut värvi ja nende kvaliteet vägagi erinev. Punase ja halli värviga (erinevad toonid) materjal on suurepärane papp, mida kannatab ka nõelviiliga töödelda. Seevastu valge materjal on tihedalt pressitud õhukesed paberilehed, mistõttu allub lõikamisele halvasti, viili ei kannata üldse ja kohati kipub liimi mõjul ka kihi kaupa lahti kooruma. Sellest materjalist on maja sisemised konstruktsioonid koos akendega, akende välisraamid, aknalauad ja kõikvõimalikud ääreliistud. Kõige rohkem hakkasid häirima detailide juures valged „topid“ ehk lahtilõikamise kohad. Kas tõesti ei saanud hakkama? Võtsin luubi kätte ja uurisin kõik pildid üle. Tootja kokkupandud hoonel on need samad topid selgelt näha ja kohati isegi suuremad, kui minu kätetööl. Seega – peavadki olema! Õnneks paistavad need silma vaid lähedalt vaadates ja pildistades.

Juhendi järgi pidi samast, valget värvi materjalist, olema ka katuste aluskihid. Otsisin, mis ma otsisin, aga neid juppe pakis lihtsalt ei olnud. Enne paanikanupu vajutamist otsustasin siiski vaadata üle ka kõik teistvärvi detailide lehed ja seal need katused olidki – ilusad ja punased. 



Aknalauad ostusid korralikuks peavalu allikaks. Aknalauad käisid väljalõikega (nagu tapid) seina sisse ja ava oli 2x kõrgem, kui vaja. Proovisin nii ülemist kui alumist asendit - võõras oli vaade mõlemal juhul. Tapikoht tegi aknalaua kaheosaliseks ja see ei olnud ilus vaatepilt. Tegin siis nii, et liimisin aknalauad alumisse asendisse ja selle peale 0,5mm PVC-lehest õige välimusega ehk sileda aknalaua. Vasakpoolne aken (pildil) koos aknalauaga ongi siis see õige lahendus. Parempoolne aknalaud nii hea välja ei paista, sest olin selle algselt liiminud ülemisse asendisse ja siis üritasin poolkuivanud olekus valget massi allapoole suruda, aga  materjal läks käes käkiks. Hiljem, kui jaamahoone päris valmis sai, vaatasin üksikosade raamid üle ja avastasin mitu imeväikest pikka punast riba, mis millegipärast olid kasutamata jäänud. Et ribade arv ja pikkus ühtis akende arvu ja laiusega, siis oli korrapealt asi selge - need olid aknalaudade kiilud, mis oleks tulnud suruda aknalaua alla! Ühtegi vihjet ja pilti juhendis nende juppide kohta ei olnud! Seega, kui järgmist Joswoodi maja kokku panema hakkan, on mul lausa 2 valikut; a) ilma kiiluta, aknalaud alumises asendis ja ülekattega (0,5mm PVC), b) kiiluga, aknalaud ülemises asendis ja ülekatteks ehk aknaplekiks on poolpaks foolium. 



Selle pildi peategelaseks on eriliselt kõver uksepiit, mis on pildistamise hetkeks juba korrigeeritud, st et esimese liimimise järgi oli kordades hullem. Kõik algas jällegi sellest, et juhend oli juhuslik ja uste (2 tükki neid lisada tuligi) paigaldamine oli järjekordselt üldse puudu. Nii võtsingi selle töö ette alles teisel päeval. Nüüd tean, et see oli viga, sest seinad olid kõvaks kuivanud ja igasugune võimalus uste paika nihutamiseks kadunud. Kuidagi poolviltu uksed kohale pandud sai, aga selle uksepiida jaoks enam õigeid sooni ei olnud. Hetkel on kitsaskoha lahendamiseks laual 3 varianti.
1) Kõvera osa varjamine mõne detailiga (näiteks seinale toetuva purjus külamehe figuur).
2) Küüru koorimine mõne kihi võrra õhemaks.
3) Kogu uksepiida lahti murdmine ja asendamine uuega (0,5mm PVC). 



Pildi kangelane on otsasein, mille katte pidin päev pärast liimimist täies ulatuses maha võtma. Mingil kummalisel moel oli see karkassi peal viltu vajunud. Vaibanoaga ettevaatlikult nüsides mahavõtmine ka õnnestus. Liimisin siis uuesti, vaatasin üle ka kõik teised eelmisel päeval lisatud kohad ja enne lauale asetamist viskasin pilgu veel korraks üleliimitud seinale. Uskumatu, pealiskate oli omal käel jälle viltu vajunud - ilmselt olid struktuurides mingid kallutavad jõud. Et liim polnud veel kuivada jõudnud, õnnestus kate sõrmedega õigesse asendisse tagasi suruda. Eelpool nimetatud vaibanuga sai lahtilõikamisi veel mitu korda harjutada aga selle (esimese) korraga sai selgeks, et ettevatlik peab ikka olema ka. Käed on terved, nii et muretseda pole vaja, aga õrn väliskate jäi hooletu liigutuse pärast ilma osadest triipudest (vaata vasakut ülemist seinaosa). Kui seinadefekt tulevikus maketil häirima hakkab, siis pean kasutama haljastuse abi (ronitaimed või mõni kõrgem põõsas). 



Pildi teemaks on klaasideta peldikuaknad ja aknaklaasid üldse. Loomulikult algasid kõik jamad järjekordselt käpardlikult koostatud juhendist, kus klaaside paigaldamiseks sobiv aeg tööoperatsioonide reas, oli üldse märkimata. Nii avastasingi klaaside puudumise alles siis, kui olin just kinni liiminud suure katuse aluskihi. Et selle maja põrand oli ilma avata, siis jäigi üle võtta järjekordselt kätte vaibanuga ja pool katust liimist lahti lõigata. Et peldikul oli eraldi katus ja mõlemad kihid ka peale kleebitud, siis jäi see osa hoonest ilma aknaklaasideta. Ise-enesest on tulemus igati „reality“, sest ilma klaasideta peldikuaknaid on Eestimaal küll ja küll. 



Katuste panekut alustasin lootusrikkalt, et varsti saab siis valmis. Esimene jama oli siis poole katuse lahti võtmine aknaklaaside pärast, aga tõelised probleemid ootasid alles ees. Juhendi järgi pidi olema kõik lihtne – tuli liimida kinni suurem katus, seejärel asetada paigale väike, eenduva osa katus ja tõmmata pliiatsiga selle äärte järgi piirjooned suurele katusele. Nende piirjoonte järgi oli siis hea paigaldada katusekivide imitatsiooniga ribasid. Kivid paigas, jõudis kätte aeg väikese katuse liimimiseks. Nüüd selgus, et eenduva osa külgseinad olid oma 5mm madalamad, kui peaks ja seepärast oli ka kogu väike katus igas mõttes viltu (katusehari langusega suure katuse poole). Kas ma tegin midagi valesti? Just see pilt, mida lootsin leida, on meelega vahele jäetud ja järgmisel pildil on väike katus ilusasti (sirgelt) paigas ja 4 kivide rida ka peale kleebitud. Just nende ridade all oleks pidanud olema näha katuse ja külgseinte tapp-ava tüüpi sidumiskohad. Pole raske taibata, et tapiaugud on tühjad ja katus toetub külgede sisse kleebitud lisatükkidele. Paraku tähendab selline tõstmine, et ka suurele katusele kleebitud kividerea piirid on valed ja need tuleb ümber lõigata. Leidsin, et see on võimatu ja tuleb välja mõelda plaan C (plaani B lasi käiku tootja, kui avastas vea kokkupanemise käigus, võttis riiulilt uue komplekti ja alustas kokkupanemist otsast peale). Mina liimisin katuse peale kõrgendavad tükid nii, et katuseharjad said ühele kõrgusele. Materjali ääred viilisin laugjaks ja sama viiliga ajasin sirgeks ka uuendatud katuseharja. Viltused katuseküljed lõikasin sirgeks suurte kääridega ja arvasin, et piisab. Eksisin, sest katuse etteulatuv osa oli ka natuke vildakas ja peale ääreliistude kinnitamist hakkas eriti häirivalt silma. Suured käärid tulid appi ja et valgest presspaberist ääreliiste kaks korda kasutada pole võimalik, tegin uued liistud 0,5mm PVC-st. 



Jaamasilt („Õnnematsi“) on täpselt sama suur, kui komplektiga kaasasolev („Linnefors“). Sildi aluplaadi lõikasin juba vanast tuttavast 0,5mm PVC-st. Teksti suuruse ja fondi variante tegin mitu erinevat ja viimase valiku tegin juba käärid käes töölaual. Reeglina on jaama nimed kirjutatud eriti paksude tähtedega, aga selle mõõtkava juures osutub paks kiri halvasti loetavaks ning nii otsustasin veidi õhema šrifti kasuks.Kuigi selle hoone kokkupanek oli tõeline seiklusrada, siis selga ma selle firma toodetele keerata ei kavatse, sest hoonete välimus sobib Eesti-teemalisele maketile kordades paremini kui mõni äratuntavate tunnustega Saksa-, Austria-, või Hollandi hoone. Laser-cut hoonete teine hea külg on väikesed ebatäpsused ja kõverused, mis kokkupanemisel sisse tulevad – täpselt samamoodi vajuvadki aja jooksul parajaks kõik vanad majad.

Juhendi koostan järgmisel kokkupanemiseks kindlasti ise – kõigepealt läheb sinna kirja see, mis on tootjal on meeles olnud, siis loen jupid üle ja lisan kõik selle, mille tootja oli ära unustanud. Liimide valik on ka mõistlik – põhiline on puiduliim (kasutan „Eskaro“ „B3“-marki liimi), natuke PVA-d ja PVC jaoks on ideaalne „Tessa Alleskleber“. Lisan siia ka nimekirja „Joswoodi“ toodetud hoonetest, mis võiks maketile sobida.
1)Rootsi punane elumaja (#25007)
2) Gotlandi kollane elumaja (#25022)
3) Lobudik tüüpi einelaud (#21007)
4) Kahe tuulekojaga jaamatööliste elamu (#25015)
5) Veetorn (#19002, tundub selle maketi jaoks veidi liiga massiivne)
Lisaks veel välipeldikud (erinevad), kuurid, katusealused.

Sellega on reportaaž ehitusplatsilt lõppenud.  

Kõvera uksepiida ette võib kõveruse varjamiseks paigutada näiteks mingi luua või prügikasti vms. Tegelikkuses muidugi on nii et ise ju tead et tibake kehvasti läks, aga kuivõrd tegemist on ikkagi 1/87 mõõtkavaga, siis ma võin kihla vedada et tegelikult ei märka mõõtmetelt nii väikest defekti mitte keegi.

Mis aga puutub "ärasõitvasse" seinakattesse, siis kuivõrd lasercut komplektid on ju papist, võib fikseerimiseks torgata läbi seinakatte ja karkassi näiteks peenikesed õmblusnõelad vms. Pisikesed augukesed mis järgi jäävad - no neid näeb ainult päris ligidalt vaadates.

Lasercut asju olen ise liiminud sellega: 

Puiduliimide riiulis (Decora) seda UHU liimi silma ei hakanud, ilmselt oli ühes teises, mitukümmend meetrit eemal asuvas riiulis. Liimi jätan igal juhul meelde. Nõelte idee on päris hea. Tegelikult oli see mul ju esimene Laser-cut maja kokku panna ja materjalide trikid kõik teadmata. Alguse kohta polegi paha. 

Rongimees Einar

Paraku ma ei tea kes siinmail seda liimi müüb. Seda on müünud Hobimaailm, aga praegu ei paista seda seal olevat. Mina sain liimi kaasa ühe Nochi komplektiga. Eelis tavalise PVA ees on põhimõtteliselt "ülikiire" kuivamine, mis teeb papist pisidetailide liimimise vägagi mugavaks.

 

Raamistiku ehitamist alustasin trasside märkimisest ja sisselõigete tegemisest vineerile. Põhjus on lihtne – alusraami äärelauad on samas ka osa maketti kaitsvast kastist ning nende ülemine äär on plaadist ca 2cm kõrgemal. Kõrge äär segab sõna otseses mõttes trasside märkimist ja sisselõigete tegemist. 



Arvutiprogramm Anyrail määrab kõigi mõõtude aluseks oleva 0-punkti vasakule ülemisse nurka ja vineeril mõõdan oluliste punktide asukohad välja sama loogika järgi, kusjuures raami äärelauad jäävad mõõtmisalast välja.

Et vineeri standardmõõdud on 1525 x 1525mm, aga maketiala pikkus on 1564mm, siis tegin plaadi kahest vineeritükist. Soovisin, et lõikejooned oleks sirged ja ka koju tassimine lihtsam ning seepärast lasin vineeri lõigata sobivasse mõõtu juba poes. Lõikused olid tõepoolest sirged, aga … viltu, sest juhtlatt oli paigast ära ja lõikuse lõpus oli vineer oma 5mm kitsam, kui alguses! Katte jaoks mõeldud vineeriga suudeti ka numbrid segi ajada ja lõigata ühe tüki pikkuseks 1150mm asemel 1115mm! Õnneks jäid mõned suuremad tükid lõikusest üle ja ühe sellise abil sain ka katte probleemid lahendatud.

Tegelikult suutis saagija viltu lõigata 4-st küljest vaid 2 - seega olid ju 2 külge ideaalselt sirge lõikusega ja nende vaheline nurk tõeline täisnurk. Otsisin need kohad üles ja seadsin nii, et mõlemal plaadil asusid täisnurgad üleval vasakul. Et 0-punkt kehtis mõõtmiseks mõlemale plaadile, siis ühendasin plaadid liistude abil üheks tervikuks - see lahendus toimis täiega.

 

Trasside märkimine (rööbaste keskjooned ja teepeenra ääred), käis plaanil näidatud mõõdupunktide järgi. Sirgete ühendustega oli lihtne, pane joonlaud peale ja lase pliiatsil joosta, kõverate joonestamise jaoks on vajalik sirklit ja need tegin loomulikult ise.  Idee selliseks lahenduseks leidsin 2005-2006 aastal saksakeelsest internetist ja Mänguasjamuuseumi maketi ehitamisel õigustas võte end täiega (nüüd siis on käes järgmine kord). 



Puust liistu (minul 10 x 20mm) ühes otsas asub 0-punkt ja teises märgid erinevate keskjoonte ja teeäärte kohta. Standard lahenduses asuvad korgiriba välimised ääred keskjoonest 18mm kaugusel (minu maketil muidugi) ja sillal on pikendatud liiprite kaugus keskkohast 15mm. Et augud liiga lähestikku ei satuks, tegin selliseid sirkleid 2 (pildil pikemad). Kolmas ja lühem on mõeldud hoopis šablooni tegemiseks, mis peale rööbaste vahele surumist kehtestab fleksrööpale standardraadiuse 300mm.

 

Kui juba joonistamiseks läks, siis sai plaadile tõmmatud ka külateede, perroonide  ja hoonete asukohti näitavad jooned. Et üks hoonetest on juba reaalselt olemas, siis sai muidugi ka selle asukoht 1:1 mõõtkavas üle vaadatud. Loomulikult olen arvestanud muutustega ja nii ongi, et nende ridade kirjutamise hetkeks on 4 hoonet juba teistsuguste mõõtudega ja ka asukohad on veidi muutunud.

 

Nüüd tutvustan paari uut asja, mis varsti kohe ka käiku lähevad. Mini-tikksaag ja alaldi sai ostetud juba 2008 aastal, kui hakkasin ehitama Mänguasjamuuseumi maketti. Põhiline tööpõld avanes sellele masinale aga seoses tigutorni ehitamisega. Puidu- ja plasti saeterasid läks nagu leiba ja viimane, mis alles jäi, ongi näha ka pildil. Uusi oli juurde vaja, aga ega nende ostmine just kõige lihtsam enam ei olegi. Poeletilt me neid ei leia ja ka Euroopa e-kaubanduses pakuvad neid vähesed. Eesti pood Verkter OÜ oli tõeliselt meeldiv üllatus. Et paari paki terade hind oli odavam, kui saatekulu, siis otsisin Proxxon Micromot  listist veel midagi, mis ostmiseks kõlbulik. Kõigepealt leidsin odava klambri, millega saab tikksaagi kruustangide külge saepingiks kinnitada. Mingid kruustangid on mul omal olemas, aga suured ja roostes – tuppa ei tassi ja mudeleid nende vahel ka ei nokitse. Niisiis võtsin sealtsamast ka ühed mõistlikud tubased kruustangid. Tegu on väga universaalse tööriistaga, sest tänu „munale“, saab kruustangi mokkasid pöörata kõikvõimalikes suundades.

Nagu Te juba teate, algavad minul suuremad tegemised detailse plaani koostamisest. Nii mõtlen kogu ehituse mitu korda ja hästi läbi, aga näpuvigade vastu see alati ikka ei aita. Nii ka seekord, aga .. ma avastasin need õigeaegselt ja liikumine suure eesmärgi poole liikus vääramatu jõuga.

 

Algselt kavatsesin ehitada põhiraami üles 18 x 70mm laudade abil, paraku pole mingil müstilisel põhjusel just selle mõõduga laudu kodulähedastes puidupoodides juba mitu aastat müügil. Valisin siis kasti välimisteks laudadeks 18 x 95mm ja 18 x 120mm standardi omad ning sisemise sõrestiku jaoks 18 x 60mm. Need viimased olid siis juba tikksaega tehtud pikilõigete tulemus ja .. õnnestus täiega. Samasuguse pikilõikega sai tehtud ka esiääre mõlemad lauad (18 x 80mm ja 18 x 135mm).

 

Maketi vasak nurk on maketi ainuke 2-e tasapinnaga koht, samas on sisselõiked jäigalt seotud sirge ja kõvera silla asukohtadega, nii et jällegi tulevad täpsed arvud paberil ainult kasuks. Jooniselt on sillad küll puudu, aga plaadile tegin väljalõiked nii, et sillad on hetkel alles. Kõigepealt tagab selline lahendus vasaku plaadipoole täpse asendi ning hiljem kasutan neid ajutiste sildadena õigete sildade märkimiseks alumisele plaadile (sirklid ei pääse lihtsalt ligi).

Maketi kaas on kerge ja ehitus lihtne, raamistiku peale laotub läbipaistev 0,8mm PVC leht ja selle peale omakorda 3 6mm vineerist „aknaraami“. Joonise alumises ääres on raami liistud koos punaste märkidega – need tähistavad tapiavade asukohti. Niisiis on kaane ja terve raamistiku ühendused tehtud enamjaolt tappide ja liimiga. Et tappe on palju (umbes 160 tappi ja 320 tapiava), siis on kõik ühenduskohad korralikult paberile välja mõõdetud (arvan, et selle näitamine siin täiendavat infot ei kanna).

 

Kõik lauajupid on õigesse mõõtu saetud ja pildil on siis põhiraami esimene kokkupanek (kuivalt muidugi). Kõik klappis ideaalselt. Kui ma oleks sama teinud paar päeva hiljem, oleks arvamus juba natuke teine. Lauad olid otsustanud kuivama hakata ja mitte selliselt, nagu mulle meeldiks. Pikad kiskusid küljelt kõveraks, lühikesed ja laiemad võtsid otstest vaikselt kausi kuju ning pikad ja laiad valisid propelleri kasuks. Võidujooks ajaga algas minu jaoks sõna otseses mõttes juba järgmisel päeval.

 

See pilt siis peab näitama, et valmisolek raamistiku ehitamiseks on täielik ja kõik vidinad viimseni valmis ostetud. Kõige olulisemad asjad on pikad tugevad hinged, mille abil pool kastikõrgendusest liikuma hakkab ning tappimise komplekt algajale. Seda ühendusviisi kasutan tõesti elus esimest korda ja algaja komplektike oli mõistlik ost. Sinna kuulub piirajaga puur, peotäis 6mm tappe ning mõned metallist markerid, mille abil kahe erineva detaili tapiavasid täpseks ajada saab. Et maketi vajadused olid suured, siis ostsin kohe juurde nii tappe, kui markereid (ka neid läkski mõnes kohas rohkem vaja).

Jalgu saab maketil olema mitu. Pikkade jalgade jaoks on reguleeritavad jalaotsikud ja vindiga pesad. Väikesed mustast plastist jalakesed lähevad maketi raami parema otsa ja tagumise külje juurde. Sahtlikinnitusi läheb mängu palju, sest just nende abil saavad fikseeritud nii raamikõrgenduse liikuv osa, kui ka kate. Ülikerged plastist käepidemed lähevad kaane peale, sest ainult sealt tõstes saab maketi liigutamisega hakkkama vaid üks inimene.

 

Esimesed ühendamised on tehtud ja põhiraami liikumatu osa on koos ning lisaks on paika saanud ka alumise tasapinna vineer. Pildistamise ajal olin ma kõige rohkem vaimustuses hästi õnnestunud pesadest pikkadele jalgadele. Kasutasin pesade kahe külje jaoks 20 x 40mm materjali, mis oli kohati nii kõva, et hakkas juba puuri kõrvale juhtima. Selliseid ebatäpsusi tasub tõsiselt karta, minul läks õnneks.

 

Vastsündinu on tõusnud esimest korda jalgadele!!! Ilma maketi katteplaatideta poleks seda juhtunud (jalad plaadile toetuvadki). Pool tööd on tehtud ja järgmisena võtan ette raami kõrgenduse liikuva osa , loodan et see õnnestub samamoodi nagu õnnestus kahe tasandi ja sildadega maketiosa.

 

Kõrgenduse liikuv osa on valmis ja paigaldatud. On küll kõigest 3 lauakest, aga nende kõverdumine oli eriti suur, kuigi just need oleks võinud olla kõige sirgemad. Lühikeste laudade kinnitumiskohad pikkade külge olid terve raamistiku juures ainsad, kus lisaks tappidele tuli panna ka mõned kruvid. Olude sunnil tuli teha asju ka natuke tagurpidi järjekorras, ehk siis kruvisin fikseerivad sahtlikinnitused külge juba enne värvimist. Sellest oli laudade sirgeks sundimisel palju abi.

 

Konstruktsiooni iseärasuseks on hingedel liikuv osa, mis muudab kõrgenduse kas kaitsvaks kastiks või kõrgeks fooniks. Sobivate hingede otsimine oli ootamatult pikk protsess, sest ketipoed (Decora, K-rauta jt) müüvad ainult laiutavaid aknahingi. Nende jaoks oli mul ka nö „plaan B“ olemas, viimases hädas oleksin lisanud laiuse tarvis raamile väljapoole laua paksuse lisatüki. Nõukaaegne tarkus ütleb, et vajalikke ja kvaliteetseid asju tuleb otsida mööda nurgataguseid. Tartus, Tähe tänava lõpus on Lasita pood ja lisaks õigetele hingedele sai sealt ostetud ka sahtlikinnitused ja väikesed plastist jalad.

 

Jõuvõtted pitskruviga olid siiski möödapääsmatud - õnneks vajas sundimist kahest lauast vaid üks ja kõveraks kiskus see ainuke lauanurk, mis kuhugile külge kinnitatud ei ole. Paarist päevast piisas täiesti ja lauaots on piisavalt sirge.

 

Raamistik on peaaegu valmis, puuduvad vaid läbipaistvast PVC-st klaasid ja vineerist aknaraamid – nende kinnitamine leiab aset alles pärast värvimist. Kaane sahtlikinnitused panin paika nii, et aasad jäid pinge alla ning õhuvahe raami ja kaane vahel muutusid olematuks. Nüüd oli kuivamise tulemusi võimalik juba käega katsuda ja kõrvaga kuulda – esimesed aasad hakkasid lõdvalt klõbisema juba järgmiseks õhtuks, päev hiljem tuli paar sellist heliallikat veel juurde. Kuigi raamistik on suhteliselt õhuke (alla 30cm), seisab see otsapeal püsti ikkagi väga kindlalt.

 

Kirju lehm – midagi muud selle pildi kohta nimeks panna ei mõista! Sellise taseme saavutamiseks on vaja valge pigmendiga kruntvärvi Villa Primera ja katta akrüülvärviga (aerosool, 2 kihti). Et hetkel ostjaid värviriiulite vahele ei lubata (OnDrive värk), siis tuli leppida sellega, mida Decora müüjad soovitasid (ütlesid, et on universaalne ja nakkub hästi igasuguse värviga). Selles osas rääkisid nad õigust, aga nakkumine puiduga oli eriliselt halb – imendus halvasti ja kuivas veel halvemini. Valge värvipigment oli aga paras õnnetus, sest vaatamata korralikule segamisele, avastasin hiljem ikkagi kuivanud pigmenditükke, mis esimese puute peale maha pudenesid. Suvel, kui puit lõplikult kuivanud, tuleb teha siis mõned värviparandused.

 

Pruun, valge, roheline - selline on hetk enne uute värvipurkide avamist. Pruunist purgist jätkus ainult laigulise kasti jaoks ning kaane sõrestik ootab oma pruuni värviportsu valgena (kruntvärv). Roheline purk oli sama suur, kui pruun, aga värvi oli sees täpselt poole vähem – pikad jalad ja vineerist põõnad (pildilt puuduvad) oma rohelist sutsakat kätte ei saanudki (seega õnnestus mul järjekordselt praagi omanikuks saada)!

Järgnev pilt ütleb, et raamistiku ehitamine on õnnelikult lõpuni jõudnud ning makett on oma statsionaarses asukohas ukse ja akna vahel. Algselt oli plaanis asetada see väheke kõrgemale ja riiuli peale, aga et konstruktsioon tuli loodetust raskem ja otsa peal seismine nii hästi välja tuleb, siis sai asukohaks piisavalt lai seinaäärne. Kitarr ja väikesed raamaturiiulid kolisid ümber sama ruumi piires. Maketi hoidmise koht on mure, millega maadlevad väga paljud ja minul läks õnneks.

 

Vist kerge ämbrikolin? () Vivacolor Villa Primer on välistööde kruntvärv ja sobib karestatud materjalile. Höövelmaterjali muidugi saab sellega ka töödelda, aga selleks et saavutada mingisugunegi nakkuvus ja puidusse imbumine, tuleb krunt lahustiga enamvähem pooleks segada.
"Mööbli" kruntimiseks olnuks mõttekas kasutada sama tootja Special Primerit. Ülevärvimiseks aga Green Line Furniture 30.
Tagantjärele tarkus muidugi.

Selle, et tegu on välistööde värviga, avastasin kodus enne purgi avamist. Loomulikult helistasin kohe Decora infotelefonile - sealt rahustati maha, et on universaalne ja sobib ka sisetöödeks. Seda, et läheb hööveldatud lauale, ütlesin juba ostmise ajal. Olen varemgi värve ostes müüjatelt nõu küsinud, aga sellist jama pole varem tõe pähe ette lauldud. Nende ämber - minu peavalu. Nüüd, nädalake hiljem on näha, et igatsugu väikseid mummukesi on pinnale tekkinud - enne järgmist ülevärvimist (seekord siis pintsli ring), tuleb teha ka üks lihvimine.

Kui makett oli mõne päeva toas seisnud, avastasin, et liikuva osa eesääre ja põhiraami eesääre vahele on tekkinud oma 5mm vahe. Vähe sellest - esiäär oli kaardunud veidi sissepoole ja tõusnud lülitipaneeli ülemise ääre peale. Võtsin kaane ära ja üritasin ka liikuvat osa kergitada - ei õnnestunud, sest oli kinni kiilunud! Natuke kruvikeerajat ja sain laua lahti. Kohe leidsin ka päti üles - kruntvärvi valge värvipigment oli hoogsalt edasi paisunud ja lauad kinni kiilunud! Väike vaibanuga tegi suure töö ära ja nüüd on kõik korras. Üks on selge, kui kusagil pundunud värvi veel näen, kohe nuga kätte ja ... maha!

Rongimees Einar 

Kuidagi kummaliselt käitub see krunt. Ma kahtlustan et on kas külma saanud, või on parim enne möödas. Üldjuhul (ei tea kuidas konkreetse värviga) on värvide "parim enne" kaks aastat (avamata purgis ja toonimata). Külma kardavad värvid rohkem kui tuld enamjaolt.

Mulle endale tundub ka, et värvi kvaliteediga pole kõik korras - teel poodi on midagi juhtunud.

Rongimees Einar

Pildil asub makett siis oma põhilises mängukohas, kirjutuslaua kohal. See on ruumisäästlik lahendus, aga tänaseks olen veel oma pool ruutmeetrit vaba põrandapinda juurde võitnud, sest asendan tagumise parempoolse jala ühe väga lühikesega, mis toetub lauaplaadile. Hetkel (pildil) on ka maketi kõrgus veidi suurem, kui edaspidi. Esialgu tegin jalad umbes-mõõdu järgi, nii et rööpapea kõrguseks põrandast sai 930 – 960mm ja seda oli veits palju. Lõikasin jalad 40mm lühemaks ja rööpapea kõrgus 890mm (vajadusel kuni 920mm) on igati mõistlik. Ühe täienduse tegin veel. Mõni pesa jalgade jaoks sai nii hea, et jalad lähevad eriti kergelt sisse ja veel paremini (ise) välja!!! Lasita poest sain sobivad jupid, mille keskel M6 vindiga ava ja äärtes 4mm avad kinnituskruvide jaoks. Keskmise pikkusega liblik-kruvist piisab jala fikseerimiseks täiesti.

 

Sellel pildil on makett poole lühematel jalgadel ja rööpapea kõrguseks põrandast on ca 470mm. Teise komplekti jalgu tegin juurde praktilistel kaalutlustel – mõningaid töid on parem teha madala maketi peal ja kui on vaja pöörata maketti tagumisele küljele (näiteks juhtmete ühendamisel), siis on  lühikeste jalgadega raami pööramine tunduvalt lihtsam. Tegelikult on see kõrgus ka väga lapselapse sõbralik (ikka astub vahel sisse ja kiikab vanaisa tegemisi).

 

Soo on muidugi minu maketil erilise tähtsusega element ja siin proovin teemat natuke lahti mängida. Algusest peale oli idee kasutada Falleri dekomatti „Soo“ (#180473), mõõduga 210 x 148 x 6mm (suurim rohunuti kõrgus). Tellisin neid …-Lippest 3 tükki, aga et rohkem ei olnud, siis ostsin mõlemad ära. Kolmas on siis nö ootel ja esialgu anti lootust, et ehk mai lõpuks jõuab ka uus kaup kohale (hetkel küll teated puuduvad). Dekolapp on tegelikult 3-kihiline: kõige peal on läbipaistvale poolpaksule kilele liimitud murud ja rohupuhmad vaheldumisi katmata aladega (veesilmad), teine kiht on katteta läbipaistev kile ning põhjas on värvitud paberileht (kahepoolene – sinine ja must). See täiendav kile peaks siis andma juurde vee sügavuse efekti aga kahe kile vahele võib panna ka mõne tuhmides toonides paberitükikese, mis peale vaadates jätab mulje veepiiri alla jäävast taimestikust.Silla alla jääva osa paigutus ongi nii, nagu pildil näha, ülejäänu võib 10 korda muutuda ja aega on selleks küll. Seega oli kiire sillaaluse osaga, sest kui sillapostid paika saavad, siis silla alla enam midagi hääd ehitada pole võimalik.

 

Ootamatu õnn tuli õuele! Maketi raami kokkupanekust jäi üle peotäis tüübleid ja need olid täpselt nii pikad, et sain korraks lahti mängida pildi postidele toetuvast sillast. Tegelik sildeava tuleb 5mm jagu kõrgem ja rööpaalune osa ka üksjagu „õhulisem“ (seega kuuluvad praegu nähtavad vineerist sillad väljasaagimisele).

 

Sildade ehitamine läheb lahti peale 5-ndat juunit, sest siis saan järjekordselt koolitööst priiks ja põhilisteks konkurentideks minu ajale jäävad 18 ruumi 3-meetriseid küttepinde ja võilille-naadi ühisrinne. Õnneks on mul olemas ka liitlane ilmataadi näol, kes ikka vahel kraanid lahti keerab ja need päevad on siis maketi jaoks.Pildil on rakised, mille abil loodan oma sillapostid korralikult kokku panna. Ülemise rea värk on 4-postika sillatugede jaoks ja alumine 2-postiga tugede tarvis. Kõige suurem probleem tundub olema viltuste aga täpselt paralleelsete lõigete tegemine ja see mure panigi mind neid rakiseid välja mõtlema. Ristikujulise detaili asetan vasakpoolse matriitsi ümber ja nii saan fikseerida oma asendisse eelnevalt täpseks lõigatud sirged postid. Kaldega postide toorikud on natuke pikemad ja need lõikan parajaks juba piki rakise ääri. Pildilt on puudu risti üle postide asetatud põõnad, mis kruvide abil pingutavad postid liikumatult rakise külge. Kui otsad lõigatud, teen sisselõiked (kuni 1mm) ristlattide jaoks ja liimin need külge. Peale kuivamist võtan põõna ära ja paigaldan uutesse sisselõigetesse diagonaali. Et täpselt samad jupid tulevad ka postide teisele küljele, siis asetan osaliselt valmis sillatoe teise (parempoolse) rakise sisse ja lisan vajalikud detailid.

 

Pildid ehitusjärgus maketist on hoopis midagi muud, kui ülesvõtted lõpuni ehitatud maketist. Lootus, et see mida ehitad, näeb ühel päeval välja sama hea, on suur. Mänguasjamuuseumi makett on nüüd juba 12-aastane ja aprillis 2021 näeb välja just niimoodi. Seal kusagil maketi keskel läheb üks piir, leidke see üles. Eespool on minu ehitatud makett ja taga Malev Toome foto Tartu kesklinnast, mille ta ise ka efektseks taustapildiks vormis. 
 

Sillatoed on valmis ja hetkel käib esimene katsetamine. Nagu näha, seisavad postid püsti täiesti iseseisvalt, seega oli rakiste väljamõtlemine üks tõeliselt hea idee.



Nüüd hakkab ka soo oma kuju võtma. Täitematerjaliks kasutan pehmet pakendi vahtplasti paksusega 8, 14 ja 30mm. Otseselt silla alla jäävad alad katan seejärel mudelipahtliga, mille teen hiljem veekindlaks vesialusel matt-lakiga. Mujal läheb vahtplastile peale kiht kipssidet (Eesti toode – AS Kaigert, Maardu).



Hulk puitu on siis värvi alla saanud. Lisaks sillatugedele on siin ka kõikvõimalikud tugiseinad (sillaotstele lisaks ka mõned kaldakindlustused). Kõigi tugiseinte puidu liimisin õhukesele papile, oli lihtne värvida ja hiljem ka oma asukohale paigaldada. Horisontaalselt asetatud „lauad“ on liistud mõõduga 3 x 1,8mm ning püsti asetatud „postid“ on käsitöö tikkudest ristlõikega 2,2 x 2,2mm.  Hetkel on soo veetase madalseisus, aga kõrget vett tuleb ette mitu korda aastas ja loomulikult jätab see omad värvilised jäljed ka postide ja kaldakindlustuste alumisele äärele.



Paki käsitöö tikke leidsin üllatusena ühest kunsti- ja käsitöö poest. Võrdlus tavalise tuletikuga vaatab pildilt otse vastu. Juurde võin lisada, et ka puidu kvaliteet on käsitöö tikul märgatavalt parem.



Esimesed kinnitused on tehtud. Postid on tihedalt vastu vineeri ehk siis läbi Falleri toodetud soo-teemalise deko-lapi (avade täpne väljamõõtmine oli üks paras nikerdamine). Lisaks liimile on kõik sillatoed kinnitatud läbi alusplaadi kahe 2 x 10mm kruviga. Ootamatult tekkis ka tugevuse testimise võimalus – juhuslik ehk siis hetkeks järelvalveta lapselaps pääses ligi ja üritas ära sikutada (ei õnnestunud). Pildil nähtavad tugiseinad ja kaldakindlustused on ka juba puiduliimiga kinnitatud.



Soo lähivaates. Tootja oli vee põhjaks kaasa pannud sinise ja musta paberi, aga mulle tundus, et pruun on siiski õigem. Andsin kaupmehele 20 eurosenti ja sain vastu 2 A4-mõõdus paberit.  Paberiga katsin kogu soo põhja, aga deko-lapiga ainult sildade alla jääva osa. Ülejäänu tuleb siis, kui rööpad peal ja rongid juba sõidavad. Häirivad pruunid siilud valge ja rohelise vahel, on tegelikult tänaseks juba kadunud – katsin need deko-lapi ribadega.

Postituse lõpetab pilt, mis on tehtud jaanireedel ja ütleb, et järgmine suur samm rööbaste pealepaneku suunas, on järjekordselt ära astutud.

 

Hakkab looma. Jätka samas vaimus. Fööniga võinuks väikest ,"virvendust" ka peale puhuda veele.

Virvendus on tegelikult juba olemas - alumine kile ongi virvendusega, aga pildimasin seda kinni ei püüdnud.

Rongimees Einar

Pildil on 2 maski (sellised pannakse plastist hoonete sisse valgustõkkeks) ja ülemine neist on vabrikutöö (Faller) ning alumine minu enda poolt järgi tehtud koopia. Milleks on see vajalik?

Alustan sellest, et juba aastaid on mul soov ehitada HOe-makett ning selle peale ka kindlasti mingi palksild. Maikuus jõudsin siis sinnamaale, et oli aeg osta ära ehitamiseks vajalikud liistud ja seekord ma väljamaalt tellima ei pidanud, sest kõik vajalik oli Hobimaailmas olemas. Lõin arve kokku ja … kuidagi piinlik hakkas – väiksevõitu teine. Vaatasin siis Hobimaailmas ringi, et ehk avastan veel midagi, mis maketile sobiks, ning leidsin ühe Falleri komplekti nimega „Suvilad“. Seal oli 2 ühesugust maja, mis välimuselt just sellised, nagu ka Eestimaal leida võib, ainult et ühe hoone seina värv oli väga võõras – sinine (Ikkagi ostsin ära, sest ülevärvimine pole ju mingi kunst).

Kui pakk kohale jõudis, avastasin selle seest natuke suurema hoone karbi, mille kaanel ja sees väga sinine Rootsi külapood (samuti Falleri toode). Tellimust vastu võttes jäi Jaanusele silma, et karbi kaanel peab olema sinine maja, ning kui ta järgmisel päeval pakki kokku panema hakkas, võttiski riiulilt esimese sinise majaga karbi (alles minu kõne peale jõudis kohale, et sinise majaga asju oli tal laos mitu)! Segaduse lahendasime lihtsalt – need suvila-nimelised majad saadeti Hobimaalimast järgi  aga mina Rootsi külapoodi tagasi ei saatnud, sest lasin hoopis arve saata (peale ülevõõpamist saab sellest tüüpiline Eesti väsinud välimusega külapood).

Üllatused siiski nii lihtsalt ei lõppenud. Suvilate karbis, nagu eelpool juba mainisin, on tegelikult 2 täiesti ühesugust maja, ainult seinte, katuste ja tuulekoja värvid on erinevad. Ka maske pidi olema 2, aga ei olnud ja nii otsustasingi kätt proovida ning teise täpselt järgi teha. Musta paberilehe eest küsitakse 10 eurosenti, valge marker maksis veidi rohkem ja kardinaid akendele oli külluses (ülejäägid aastatetagusest tigutorni ehitamisest).



Pildil on laserlõike-tehnikas töökoda (Noch) ja mahutiga tankla (Joswood). Nüüd tekkis siis ka võrdlusmoment – Noch´i kauba kvaliteet on mäekõrguselt üle! Detailid on täpsed, juhendid samuti ning lisaks oli karbis ka tuubike suurepärast „Uhu“ puiduliimi. Joswood seevastu lasebki nö ülenurga. Ka seekord oli osa kokkupaneku võtetest juhendis lihtsalt puudud. Tundub, et seda tehakse meelega ja just kohtades, kus inseneri mõte pole kõige teravam olnud (seekord on siis mahuti kokkupanek jäetud enda välja mõelda). Natuke lopergune teine sai, aga kui luubiga uurida, siis leiab mõne „mõlgi“ ka tootjate endi poolt kokkupandud mudeli juures.

Need asjakesed ostsin ära juba mais ja saabusid ühes pakis koos sood kujutavate deko-lappidega. Kas kiiksuga lugu ka paki juurde käis? Loomulikult, kuidas siis muidu! Niisiis sain kullerfirmalt sõnumi saabumise ajaga. Õnnetuseks otsustasid nad tulla pool tundi pärast minu tööle minekut! Helistasin ja muutsime aja ära järgmise päeva peale. Järgmisel päeval olen kokkulepitud ajal kodus ja ootan … tunnikese … kaks…, siis helistasin … lubati uurida. Paari minuti pärast helistat jubai tagasi ja paluti väga vabandust – olevat olnud mingi logistiline viga - pakk pandi vale masina peale, aga nüüd on ta otsaga kontori juures tagasi ja mingi 25 minuti pärast tuuakse ära. Nii oligi.  



Eeltööd rööbaste panekuks on jõudnud järgmisesse faasi. Minu loogika ütleb, et nii kui esimesed rööpad peale saavad - tahaks kohe ka vedurit sõidutada. Seepärast teen võimalikult palju elektriühendusi juba enne ära, et siis saaks kiiremini.



Sillaehitus oli hetkeks jäänud seisma maastiku katmise taha. Pakid staatilise muruga ja pott muruliimi olid hetkel veel ostmata, aga sillaalused said siiski ära tehtud.  Aasta tagasi värskendasin Mänguasjamuuseumi maketti ja just need grammikesed muru ja liimi, mis silla alla vaja, siis üle jäidki. Tundub, et liimitilga jaoks oli ka viimane aeg – avasin purgi esimest korda kusagil poolteist aastat tagasi ja nüüd on näha, et hakkab kohe ära minema.



Sillatalad on paigas ja rööbaste pealepanek vaid mõne elektritöö kaugusel (lülitite ühendamine juhtmetega klemmliist-pistikutega, klemmliistudest kiirklemmideni juhtmete paigaldamine ja pöörangute elektriskeemi ümberjootmine).  

minu kogemus maskidega - falleri vesirattaga metsamajakesega tuli kyll esmapilgul korralik tykk kaasa aga paigaldades selgus, et aknad olid valepidi(kylili) peale trykitud...

tootja saatis sellepeale uue, tasuta m6istagi...

Joswoodi ja Nochi instruktsioonid on jah nagu öö ja päev.