TEEMA:

Koduse keemiakombinaadi probleemiks on ruum, kus neid aineid hoida ja kokku segada. Nii-õelda elutoa tingimustes on valmissegu kasutamine siiski õigem, hinnale vaatamata ja ausalt öeldes, ega seda kraami nüüd liitrites ka ära ei kulu. Ühest 50ml pudelist jagub mitmeks aastaks. Ärimehed muidugi teavad, millega raha välja meelitada, aga kõike ei ole ka mõistlik alati koduselt teel tegema hakata.

Rongimees Einar

Ega ma mõelnudki et peaks koju keemiakombinaati sisse seadma hakkama .
Idee oli rohkem selles et vähemalt sama head, kui mitte paremat kraami saab kohapealt tegelikult odavamalt.
Endal mul on veeremi ja raudtee hooldamise jaoks kokku kolm suuremat pudelit ja üks pisike kulku (elektrit juhtiv õli; ei ole pildil)

Suures aerosoolpudelis on teflonõli (kui pelgalt veeremi määrimiseks kasutada, siis on "isa east ja poja põlvest," aga kodus on ka muid asju mis määrimist vajavad), väikeses elektroonika pesuvahend (seda kulub suhteliselt palju, kasutatuna ostetud veduritel on enne uuesti ekspluatatsiooni võtmist soovitav mootorid-reduktorid korralikult puhtaks pesta), pritspudelis on rasvaeemaldi (isopropüülalkohol; natuke mikrokiudlapile ja rööbas üle).

Mina rööbaste puhastamiseks lapikesi jm ei kasuta, mõlema maketi jaoks (16,5mm ja 9,0mm) on mul "Tidi Track" komplektid, seega kasutan erinevaid puhastuspatju. Muuseumi maketil on pikad tunnelid ja mõnele kohale saabki ligi vaid varre otsa torgatud patjadega. Pruugitud veerem on asjad, millega ma ei tegele (Muuseumi ringidel saab tuttuuest väga ja lootusetult pruugitud mudel mõne aastaga ja siis tuleb jälle uued osta). Küsimus on selles, et makett töötab vähemalt 5 päeva nädalas, ilma, et hooldav inimene juures viibiks. See on hoopis teine tase ja teistsugused nõuded nii rööbastele kui ka veeremile. Küll on Sinu tähelepanekud ja soovitused väga head ja vajalikud neile, kes ehitavad ilma tunneliteta ja suure rööbastikuga kodumaketti - siis on Sinu pakutud vahendid ja tehnoloogia ilmselt õigemad.

Rongimees Einar

17 puud (5 kaske, 6 6-harulist ja 6 erinevat) on valmis. Et ma uusi pikendusjuhtmeid lammutada ei raatsinud ja vanad olid juba puude sisse mahutatud, siis ostsin nende puude tarvis rohelise kattega sidumistraati. Kahe pooli peale oli kokku 80m materjali ja kõik kulutasin ära. Poemehele (Handymann) andsin kokku 1,98€. Kuni 11 cm kõrguste puude jaoks on materjal piisavalt jäik ja kahest hästi kokku keerutatud traadist piisab külgokste jaoks täiesti.

Laste 4-jalaga taburet on geniaalne leiutis ja just selle abil tegin kõigepealt mõned olulised konstruktsioonilised muudatused ja lõppkokkuvõttes siis ka kõik need puud. Kui tõmmata traat ümber tabureti jalgade, saame jupi pikkusega 104cm. Pooleksmurdmisel on tulemuseks 52cm pikkune oksaks sobiv traadipaar. Murdes selle omakorda pooleks, tekib 26cm pikkune traadipunt, mille murdekoha keerutan vastavalt vajadusele, kas juurteks või tüveks. Olenevalt okste hargnemisest saab puu kõrgus olema vahemikus 8-11cm.

Seekord tegin siis puud sisuliselt ühest pikast traadijupist ja määravaks sai traadi pikkus ehk keerdude arv. Mitme haruga puude jaoks läks vaja 6 keerdu, teiste jaoks 2,5 kuni 4 keerdu (proovisin erinevaid variante). Looduses on väga palju mitme tüvega puid, paraku vabrikutoodete seast me selliseid ei leia ja ka kõikvõimalikud õpetussõnad Youtubes ja foorumites lähevad sellest teemast mööda. Kiusatus mõned sellised siiski oma maketile ära teha, oli vastupandamatult suur ja …. välja mõtlesin! Trikk on selles, et lühike tüveosa tuleb peita „pinnase“, ehk vahtplasti sisse ja hargnemine toimub praktiliselt ühelt kõrguselt. Juured (ja vahel ka osa tüvest) tuli igal juhul lõiketangidega ära kärpida ja et sellele ei järgneks üleüldist lagunemist, siis immutasin kõik mitme tüvega puude alumised osad läbi … kiirliimiga.



Seekordne puude tegemine õnnestus ka katmise kohapealt paremini. Eelmise partii tegemise ajaks oli ….Lippes Noch´i pihustiga pudel läbi müüdud ja seega üritasin kasutada neid, mida Eesti kaubandus pakub. Nende puude tegemise ajaks oli ka see tõeliselt õige pihustiga pudel käes ja erinevus (nii töös kui tulemuses) on suur!

Omaette hämmastav teema on see, et suur hulk purke ja pudeleid sai täpselt tühjaks just nende puude tegemise ajal. Kõigepealt said õigel ajal tühjaks lateksi purk ja akrüül-laki pudel, esimese kihi aerosool-liimi jagus peaaegu kõigi puude jaoks ja järgmiste kihtide liimi samuti (asenduseks kasutasin lahjendatud staatilise muru liimi ja see toimis). Oliivirohelist aluskihti jagus üldse vaid 4 6-harulise puu jaoks ning tumerohelise lehestiku purk sai tühjaks täpselt nii, et 5 kaske said peale heledama rohelisega lehed.



Idee järgi peaks tehniline progress iga uue sammuga meie elu paremaks ja kvaliteetsemaks tegema, aga selle pildi pealt nii küll ei paista – LED-solk-valgus on teinud korralikud värvimoonutused ja saamatu pildimasin (nutikas telefon pidavat olema), ei saa kuidagi fookust õieti paika. Maketil näeb see siiski kõik väga hea välja ja 7 puud, mis sood nüüd ümbritsevad, varjutavad ära järsuvõitu kaldaääred.



Maketi keskmine osa sai ka natuke „rohelist massi“ juurde ja see tuli muidugi kasuks, sest häiriv suuruse vahe (külapood versus elumajad) enam tähelepanu endale ei tõmba. Esiplaanil asuv kask on nüüd ka uue kohapeal, ehk 3-4cm teepoole nihutatud (väike hoov on vaatamisväärsusi täis).

Mõned postitused tagasi panin üles pildi karbitäiest detailidest, koos selgitusega, et sellest saab tulema üks pikk piirdeaed. Nüüd läks siis aiategu lahti ja hetkel on juba hulk tööd ka ära tehtud. Aiapostide pikkus on maastiku järgi täpseks korrigeeritud ning siis ka „maasse“ sisse liimitud, samuti on külge liimitud kõik aialippide kinnitamiseks vajalikud põiklatid.



Piirdeaed ümber selle majapidamise oli mul plaanis juba algusest peale, lihtsalt tundus, et ilma aiata jätab majaümbrus ebamäärase mulje. Ega ma nende aedadega väga laiutama ei kipu – 3-st küll (lisaks töökoja platsi võrkaiale tuleb jupike ka ühe foonimaja juurde).



Aia kogupikkus on oma pool meetrit ja esimese tööpäeva lõpuks oli pea paarikümne sentimeetri jagu aialippe ka kinni liimitud (maja nurgast kuni kaevu taha välja).



Teise päeva lõpuks oli kogu eesmine aiaäär ja üle poole tagumisest lippidega „üle löödud“.



Kui palju siis kolmandaks päevaks jäi, on pildilt kenasti näha. Aed saigi just selline, nagu lootsin. Legendi järgi on see ehitatud väga ammu ja aegade jooksul on seda oma 10-15 korda ka parandatud. Töid tehti muidugi materjaliga, mis parasjagu kätte juhtus ja nii, nagu haamrioperaatori oskused ja võimed parasjagu võimaldasid.



Kolmanda päeva lõpuks hakkas majapidamine oma õiget nägu minema (lisandunud on kaev ja saemehe ootel kasepalgi virn). Nipet-näpet lisandub aja jooksul ikka, aga hoovi miinimumprogramm on hetkel täidetud 100%.

Nüüd algab uus teema, mida jätkub lausa mitme postituse jaoks (on talvepuude tegemise ja ülelugemise aeg). Saunaga maja hoovis on hetkel töö veel pooleli (näiliselt muidugi). Osa puid on juba lõhutud ja varjualusesse riita pandud ning mõned halud ja pakud ootavad oma järge lõhkumispaku juures. Ilmselt on paus hetkeline, sest isegi kirves on jäetud lapiti paku peale. Tagapool on saepukk, mille ühe „sarve“ otsas ripub vibusaag. Selge – akna alla kogutud lauahunnik saab ka varsti küttepuuks. Lauahunniku idee on samalt tootjalt (Model Scene), kelle katusealused, puuriidad, pakud, saepukk ning saag ja kirves tehtud. Mingi näpuotsatäis saagimist ootavaid laudu oli laser-cut komplektiga kaasas.. Arvasin, et neid on vähevõitu ja lõikasin saelaudadeks kõik selle firma vabad tooteraamid. Tõsi, need said väheke suurema ristlõikega ja see oli hea, sest just nendest ma selle virna kokku liimisingi (meetri kauguselt vaatamiseks olid originaalid liiga kribud). Teadagi, et vanade laudade hulgas on ka selliseid, mis mingist seinast välja lammutatud ehk siis värvilised (selles hunnikus on mitut värvi lauad täiesti olemas).



Sama hoov, aga veidi teise nurga all. Nüüd on esiplaanile tõusnud kasepalkide virn ja taga on muutunud nähtavaks ka vana kaev. Päris eesääres (all vasakul) võib ära tunda detaile pesupäeva nimelisest ministseenist. Ka selle hoovi peale lisandub aja jooksul kindlasti mõni uus detail, aga hetkel on ka siin miinimumprogramm täidetud 100%.



Külapoe vasaku hoovi lahendus tekkis sellisel kujul sõna otseses mõttes viimasel hetkel, sest algusest peale oli plaan liimida 3 puuriita maja teise otsa juurde. Miski jäi siiski proovipaigutuse aeg häirima ja nüüd, kui liimimiseni jõudsin, proovisin naljaviluks ka siia, kuuri otsa. Head naljad naljalt ei unune!



Selle pildiga algab puuriitade teema uus lehekülg. Karbis on kokku 50 kunsti poest ostetud käsitööpulka (l = 150mm, d = 5,0mm). Pildi ülemises osas on need 20, mis esialgu veel tervelt alles jäi, alumised on aga need, mis värvitud puukooreks (mitu erinevat tooni) ja seejärel lõigatud lõhkumist ootavateks pakkudeks. Eeskujuks võtsin Preiseri toodetud puuriida ja halud, mis juba asuvad depoos ja seal oli halu pikkuseks 12,5mm. Mulle tundus see natuke paljuvõitu ja ise tegin saagimise märgid iga 12mm tagant. Saetera võttis vahelt natuke ka omale, nii et paku standardpikkus jäi kusagile 11mm kanti. Ega ma selle lõikamise täpsusega nüüd üle ka pingutama ei hakanud, nii et pluss-miinus millimeeter tuli päris palju kordi ette (loomuliku välimusega riida jaoks on ebatäpsus parim detail).

Puude lõhkumise halgudeks sooritasin vaibanoaga ja reeglina lõikasin pakud neljaks. Neid, mis päris võrdselt õnnestus, oli ka, ning nendest ladusin puuriitade otstesse ristid. Reeglina oli puit aga jonnakas ja enamus halge oli nagu päris – küll siit viltu, küll sealt viltu. Kui plastist vabriku riidas on heledad, kollaka tooniga halud, siis minu tehtud riidas on vähemalt aasta-kaks kuivanud puud, millede toon on juba hallikas.

Põhiline koht, mille jaoks, ma selle puudetegemise ette võtsin, oli muidugi depoo. Mõõtsin Preiseri riida üle ja tegin mõned arvutused, et halgude arv saaks ikka piisav. Arvutusviga (ikka juhtub) osutus seekord aga nii suureks, et sain teha veel 4 täiendavat riita ja peotäis on heade ideede jaoks veel varuks. Olen selle arvutusveaga väga rahul, sest ootamatud lahendused talvepuude mahutamisel maketile, tegid maketi ainult paremaks!



Külapoe parema otsa juures on siis üks kohtadest, kus 2 puuriita nüüd asuvad. Vaade on küll tagantpoolt, aga riitade asetus ja väljanägemine seetõttu eriti selgelt näha. Vahemaa kaevuni on piisav (ei lenda selga) ning eespoolt vaatamise ajaks loob üks riit varjutava seina soojaku ja mahuti ette.



Eestvaates näeb hoovi siis niimoodi.

Depoo puiduvaru teemat alustan Preiseri plastist toodetega. Lisaks pikale puuriidale on samast komplektist veel ladumata halgude hunnik, mille kokku liimimine oli päris omalaadne väljakutse ja lõhkumata, või isegi veel pakkudeks saagimata puud. Paremalt poolt paistab samas üks minu tehtud „vana riit“ ja järgmiste piltide jaoks lisandub teine samasugune vanade puude riit juurde. Olen maininud, et paras peotäis „vanu halge“ on veel üle ja laadimistorn on nende ladustamise üks pretendente.



Siin on näha veel vaid 2 pikka riita, kolmas jõuab kohale järgmise pildi ajaks.



See vedurikuuri tagune nurk on vaataja jaoks (eestvaade) üks pime nurk ja ega midagi mõistlikku, peale puuriida sinna eriti ei panegi. Siiski, kui mõned tünnid, kastid, rauakolu vm huvitav näppu jääb, siis mahuvad ka need ära.



Otsides kohta oma ootamatult arvukaks kasvanud puuriitadele, proovisin ära ka võrkaiaga piiratud töökoja platsi ja esimene katse oli kohe täistabamus (see on jäänud ka pildile).



Lõplik lahendus on ikkagi 2 riita ja legendi järgi on töökoja platsi omanik ärikas, kes ostab, müüb ja remondib kõike, mis raha sisse toob (maketil on aastanumbriks 1993). Seega sobivad küttepuude riidad, kui tulevase rikkuse algallikad, maketile ka selles plaanis.



Lõpetuseks on üks tõeliselt haruldane foto (juhuse tipptase). Maja, milles elan, on savimaja ja ehitatud esimese Vabariigi keskpaiku. Seinad on paksud ja aknad suht väikesed, nii et reeglina tuleb isegi lugemiseks keset päeva laetuli sisse lülitada. Nüüd avastasin juhuslikult, et vahel on võimalik teha pilti ka ilma laevalguseta. Juhtub see juuni lõpus, umbes 20 30 paiku, kui otse asuvast aknast valguv valgus on maksimaalne ja külgmisest aknast minimaalne (ei tekita varju). Esimest korda on minu makett Teie ees õigetes värvides!

Just nii, ukse ja akna vahel, otsapeal püsti, mööduvad minu maketi põhilised päevad. Seekord möödus juulikuu nii, et esimest korda panin maketi jalgadele alles 29 juulil – oli erakordselt palju kiireloomulisi koduseid töid, nii et alles augustis saan lubada endale ka mõne päeva puhkamiseks. Üht-teist toimus siiski ka ilma maketti liigutamata ja paari postituse jagu materjali on valmis.



Martin Welberg on üksiktegija Hollandist, kelle käe alt tuleb palju huvitavat maastikukatte materjali kõrgetest põõsastest kuni maapinna ligi hoidvate rohttaimedeni. Pildil on 2 komplekti (a´10) põõsaid. Eespool on äratuntavad kui marjapõõsad (tüüp D) ja tagumised (tüüp on sobilikud sireli, toominga või mõne muu kõrgema põõsagrupi jaoks. Neid kõige madalamaid on mul prooviks natuke ka ja kui nende paigaldamiseni jõuan, pildistan üles ja seletan lahti.



Kaks kõrgemat põõsast panin maketi paremasse tagumisse nurka, vastu fooni, otse teeraja kõrvale. Tänu pildistava telefoni nutikusele, tekkis fotoefekt ja nüüd, ole hea mees ja arva ära, et kas on põõsad ehtsad või joonistatud.



Üks kõrgetest põõsastest grupp (ilmselt sirelid) asub saunaga majapidamise sissesõidu juures. Kui mäletate, siis oli mõnel eelneval pildil selles kohas hoopis kask. Need olid proovipildid ja kask loomulikult seal peal lahtisena. Lahtiseks see kask lõpuks jäigi – traadist võra oli selles kohas eriti pehme vahtplasti jaoks liiga raske ja kui ei kukkunud ära, siis vajus lootusetult viltu. Pärast mitut ebaõnnestunud katset, andsin loobumisvõidu kasele.

Sirelipuhmast paremale „istutasin“ 2 marjapõõsast, ühe pesukuivatuskoha kõrvale ja teise sauna otsa juurde. Kõige rohkem põõsaid (5) läks lippaiaga piiratud aeda, aga et need on parajalt hajutatud, siis head pilti sealt hetkel kätte ei saanud (natuke madalamaid peab ka juurde panema).



Juulis kirjutasin loo Rongimees Einari jutunurka, kus mainisin, et tegin ühe viimase hetke ostu ja Roco auruvedur 399.02 ÖBB on juba kulleriga teel. Siin see siis ongi – põlevaid tulesid sellel mudelil küll pole, aga kui mõelda, et järgmise suvalise tendriga auruveduri eest peaksin välja käima üle 680 euro, siis on see 282 eurot küll õige asja eest välja antud, pealegi on veduri sõiduomadused suurepärased.

Samas äratas minu tähelepanu mitu imelikku asja ja palju ei puudunud, et oleks korraliku vandenõuteooria välja mõelnud. Niisiis koosneb vedur (minu pilgu läbi) kahest osast – moodsast ja vanamoodsast. Moodsana tundub muidugi see veduri katlaosa pool, aga siis algab juhikabiin ja vanamoodne osa. Vaatasin läbi kõik Jüri Loogi raamatud ja Mehis Helme oma ka, aga ilma külgaknata kaabiinid olid vaid mõnel sajandi alguse väliraudtee tankveduril. 2-teljelised tendrid on ka peamiselt tsaariaegse raudtee värk, kui mõned peale sõda Venemaalt toodud isendid välja arvata. Hakkas tunduma, et vedur on välja mõeldud Roco mudelitootjate poolt ja põhjuseks oli vajadus veduri järele, mis suudab sõita ka Roco HOe standardi väikestel kõveratel (r261,8mm). Kahtlusi süvendas Roco enda veduriga kaasa pandud paberinfo, kus suurepäraste detailide listi ja hooldussoovituste kõrval oli ka midagi puudu – puudus prototüübi lühiajalugu.

Otsustasin kasutada õlekõrt ja helistada sõbrale st Googeldada. Tuleb välja, et vedur 399.02 (ex Mh6) valmistati 1906 aastal tehasenumbriga 5432 (Kraussi tehased Linzis). Üldse valmistati aastatel 1906 -1908 kokku 6 selle seeria vedurit ja lisaks veel 2 õliküttel töötavat analoogi, mis said seeriatähiseks 299. Veduri pikkus on 11 665mm ja kõrgus 3520mm, suurim kiirus on 40km/h, veorataste läbimõõt on 920mm ja tendri rataste läbimõõt 660mm. Väikseima läbitava kõvera raadius on 80m ja vedurid on valmistatud Bosnia rööpalaiusele ehk siis 760mm. Kolm selle seeria vedurit asuvad Gmündis (Waldviertelbahn, Austria,). Google pildivalik näitab peamiselt 90-ndate lõpus tehtud pilte, kus on näha, et vedurid töötasid igapäevaselt regulaarvedudel (kauba- ja reisirongid). 116 aasta jooksul on vedureid korduvalt ümbernimetatud ja kõige täpsema pildi selle kohta annab Wikipedia (märksõna NÖLB Mh). Kuigi oli vedureid ainult kuus, siis tegid lõputud nimemuutused prototüübi lühiajaloo koostamise pea võimatuks ja seepärast see lõik siis kaasas olnud paberitest puudus. Mis puutub minu „moodsa-vanamoodsa teooriasse), siis olid katlaosa konstruktorid ja kujundajad ilmselt omast ajast (1906) mitukümmend aastat ees.

Siinkohal soovitan ma auruvedurite huvilistele veebilehte, kus ma esimesed andmed oma veduri kohta leidsin; www.steamlocomotive.info / (riigi nimi). Et ma olin otsingusse sisse toksinud ka vihje ÖBB, siis viis link mind kohe Austria listi, kus kõik 280 vedurit ilusasti kirjas. Milliste riikide kohta seal veel andmeid leida on, uurin tulevikus.



Veduriga koos oli pakis ka 4-teljeline kinnine vagun (pildil kohe veduri taga). Nende kinniste vagunitega on paras jant, sest saksa raudteede omadel kipub ikka mingi kiiks küljes olema. Põhiline viga on 2 külgust (Eesti vagunitel ja sellel siin on ainult 1), siis on need millegipärast enamus ka pidurirõduga ja paljudel on veel katuse peal mingi rullikute rida, mis tuleneb mõningatel raudteedel kasutatava pidurisüsteemi eripäradest. Sellel vagunil silmatorkavad ja häirivad detailid puuduvad ning põhjuse leiame tootja (PMT) pandud artikli numbrist (#54402-PL2). Lisa PL tähendab, et mudel on tehtud Poola mudelistide tellimusel ja ainult mõned üksikud satuvad ka vabamüügile mõnes kitsalt spetsialiseerunud poes. Number 2 viitab ilmselgelt korduspartiile.

Erinevused Eesti kinnise vaguniga seonduvad põhiliselt karkassi postidega – Poola vagunil on vahed kitsamad ja täpselt ühesuguse vahekaugusega. Vaguni otsas on Poola vagunil ainult üks post (Eesti omal 2) ja kahel pool seda kaubanduskeskuse ronimisseina meenutavad jubinad.

Ainult 2 õige pikkusega kaubavagunit mul hetkel on – seega on pildil minu kaubarong maksimaalpikkusel. Otsin edasi.

See on nüüd küll üks kohustuslik foto, sest iga uus vedur ju tuleb sillal ära pildistada! Samas on pildil näha ka 3 Welbergi tehtud kõrgemat põõsast (ladvad paistavad sildade otste juures). Seekord on need kõik ühekaupa, sest kõrgete objektide (sild, järsak, maketi raam) kõrval pääsevad need ka üksikult mõjule.



Vaadet ringi tagumises osas sõitva rongiga olen proovinud juba varem mitu korda pildile saada, paraku jäi kontrasti väheseks (roheline vedur ja vagunid keset rohelist muru rohelise metsaga foonil).



Veetorni olen selles vaates juba mitu korda pildistanud, aga seekord on tulemus väheke teistsugune. Paar nädalat tagasi saabus ühe kosmeetikatoodete pakiga ka firma saadetud tasuta kingitus – 3-e AA patareiga töötav LED-latern. See oli just see, mida ma vajasin. Mitu päeva tegin ühes majaosas elektritöid ja paar päeva oli vool kilbist üldse lahti ühendatud. „Jaaniussike“ nööriga randme küljes rippumas, sai kõik tööd ära tehtud ja nüüd siis proovin ka pildistamisel abiks võtta. Laevalguse omapära tõttu on veetorni külge ehitatud pumbamaja alati varju jäänud, tänu „jaaniussikesele“ näeb ehitist nüüd ka valguse käes.



Udune, kuid oluline pilt. Reeglina makettidel kõrguse piiranguid ei ole, pane peale kasvõi tuulegeneraator või teletorn. Minu maketil on asjad täpselt vastupidi ja seda ma selle pildiga näidata tahangi. Niisiis on maketil akendega kaas peal ja akna materjaliks kasutatud PVC selle udu sinna tekitabki. Veetorni kohal tundub olema ruumi küll - kõrgus plaadi pinnast (130mm + 3mm korki) on 133mm. Sealt natuke paremale, külapoe taga kõrguva puuga, on juba teistmoodi. Pinna kõrguseks (vahtplast) on 18mm ja puu enda kõrgus 140mm. Vahekaugus plaadist kaane põikpuuni on 162mm ja õhuvahe jaoks jääb siis (162 – 158) 4mm.



Selle jutujupi teemaks on „Segase majanduse Geograafia“. Alustuseks lahkan veidi illustratsiooniks olevat pilti. Eesti puidust tehtud ja Venemaal tehtud vineeriga kaetud raamil on Inglismaal tehtud rööpad, mis saavad voolu läbi Jaapanis tehtud adapteri ja regulaatori. Rööbastel seisab Austrias tehtud auruvedur, mille taga on Saksamaal tehtud Poola kinnine kaubavagun ja Austria palgivagun. Veduri tagant paistab maja juures USA firma Hiinas toodetud ministseen „Pesupäev“.

Kuidas mulle see idee, et vaadata maketi peale, alla ja kõrvale, geograafilises vaates, pähe tuli, ei tea - lihtsalt tuli ja ära ei lähe ning rahu tuleb alles siis, kui olen paberile pannud ja ekraanilt näidanud. Loomulikult ei koosta ma listi keeruliste seostega lausetest ja kui mõni tulebki, siis pole see minu vaimusünnitis – mina ainult kirjutasin üles.

Austria. Roco auruvedur 399.02 ÖBB, Tilligi toodetud palgivagun

Eesti. Raami puitmaterjal, Eskaro puiduliim ja PVA, minu enda käsitöö, maketi peateema, jne…

Hiina. Leidsin ainult 3 toodet/gruppi – Liliput´i (Inglise firma Bachmann tütarfirma Saksamaal) toodetud Austria tankveduri U1 mudel, Woodland Scenic´u (USA) toodetud ministseen „Pesupäev“ ja bambusest tooted (grilltikud ja sushi matt).

Hollandi. Martin Welbergi toodetud põõsad, rebitavad põõsad ja madalad murulätakad.

Inglismaa. Peco rööpad ja pöörangud, pöörangumootorid jm . Bachmanni Saksamaal töötava tütarfirma Liliput Hiinas toodetud Austria tankvedur.

Jaapan. Kato (kaubamärgi järgi tütarfirma Kato-USA) Jaapanis toodetud adapter ja regulaator.

Läti. Läti kasest tehtud puidust noad (palksauna katusematerjal).

Poola. Pafawag reisivagunite prototüübid on toodetud Poolas, PMT Saksamaal toodetud kinnine kaubavagun on Poola vaguni mudel.

Prantsusmaa. Semelier´i toodetud värvipigment

Rootsi. Saksa firma Joswood toodetud Rootsi prototüübipõhised hooned (jaamahoone, abihoone, jaamapeldik) ja Saksa firma Falleri toodetud Rootsi külapood (eestindatud minu poolt stiilis „50 aastat viljastavaid tingimusi“.

Saksamaa.
• Auhagen; vedurikuur, veetorn, plastid hoonete ehitamiseks
• Brawa; pistikuga klemmliistud
• Broxxon; minitikksae terad ja hoidik, lauakruustangid
• Busch; puhastusplöga „Cyber Clean“, traktorid MTS-80 ja RS09, auto UAZ 469, võrkaed veekraan ja depoo laadimistorn, erinevad pinnakatte purud
• Egger Bahn; werklok nr 4 (2-teljeline väliraudtee dresiin)
• Faller; maamajad (komplekt „2 suvilat“), Rootsi külapood, dekolapid „Soo“ ja „Metsaalune“, komplekt „3 raudteemajanduse putkat“
• Joswood; laser-cut tehnikas jaamahoone, abihoone, jaamapeldik ja kütusetankla
• Juweela; komplekt „Vanad autokummid“
• Noch; Liiv, kruus, staatiline muru, lehestikud, erinevad liimid, akrüül-spray, laser-cut tehnikas töökoda, 16-osaline komplekt „Segamets“
• PMT/Tehnomodell; kinnine 4-teljeline Poola kaubavagun
• Preiser; komplekt „Puuriidad ja palgihunnikud“
• Silhouette; rebitavad põõsad, lilled
• Tams-elektronik; kvartsliiv
• Tessa; liim Tessa-Alleskleber
• Tillig; 4-teljeline Austria palgivagun, rööpavoolu detektor
• Uhuu; liim Uhuu-Alleskleber

Soome. Käsitöö spaatlid

Tšehhi. Jiri Indra tehtud vedur TU2, Pafawag reisivagunid ja 4 väliraudteede kaubavagunit (täpsustuse leiab märksõna „Venemaa“ alt), Model Scene; puude varjealune, kuur, komplekt „2 varjualust“, CMK pulbervärvid.

Valgevene. Busch´i toodetud traktor „Belarus“ MTS-80

Venemaa. Internetis ja etiketil üritatakse jätta muljet, et HOe veerem (TU2, Pafawag vagunid ja väliraudteede vagunid) on toodetud Venemaal ning tootjaks märgitakse interneti aadress 750mm-punkt-ru, mis on tegelikult mudelite tootja, Tšehhis elava Jiri Indra venekeelne kitsarööpmelise-teemaline koduleht. Tegelikult on Venemaal toodetud vaid maketi ehitamisel kasutatud vineer, mõned akrüülvärvid ja nende lahusti. Tinglikult seostuvad ka Busch´i toodetud UAZ 469 ning veeremi mudelid, mille prototüübid on valmistatud Venemaal (täpsemalt küll N-Liidus).

USA. Woodland Scenicu tooted; puhastuskomplekt „Tidy Track“, puistematerjalid (sh lehtpuude aluslehestikud), rööbaste ja liiprite värvimise markerid ja ministseen „Pesupäev“ (toodetud Hiinas). Revelli värvid, mis pannakse purki tegelikult Saksamaal.

Nüüd Narva näitusele.

Kahjuks on mul just 3-ndal septembril uue õppeaasta esimene tööpäev - koosolek, kus jagatakse ruume ja tunniaegu, uusi palganumbreid ja õppetasude suurust. Reeglina on selline arutelu toimunud augustis, aga seekord erandina siis septembris.

Rongimees Einar

Silhouette rebitavad põõsad on „vaibad“, mille suurus on umbes 3/4 A4-formaadis paberilehest. Paksust kilest pakend on väiksem, kui vaip, mistõttu oli osa materjalist kahekordseks käkerdatud. See vaatepilt häälestas mind toodete suhtes esialgu negatiivselt ja alles paigaldamise aeg sain aru, et seda kahekorra keeramist võib võtta ka kui vihjet paigaldamise võimaluste kohta. Niisiis arvasin enne tööde algust (pakendi järgi), et Silhouette rebitavad põõsad on paras jama ja Welbergi omad (tutvustus tuleb allpool) on parimad. Nüüd väidan kaljukindlalt, et tegelikult on kõik täpselt vastupidi.

Mõlema firma põõsaste liimimiseks sobib „Uhuu-Alleskleber“ vm universaalliim.



Droonivade sillatagusele alale maketi vasakus otsas, kus mingi pajuvõsa (Silhoette põõsad) täidab seni häirivalt mõjunud lageda sood ääristavate puude ja raudtee vahel.



Welbergi rebitavad põõsad on pildil ilma etiketita, sest pealtvaates poleks kõrguste erinevused näha olnud. Andmed on siin; # WB-SECG (kasutab numbrite asemel tähekombinatsioone), tüüp E, värv „Conifer Green“, vaip suurusega 10 x 15 cm.

Pakendis ja reklaampildil on põõsastiku värv ikka roheline, sest vaip on liimitud kergelt musta plastist „põhja külge“. Maketil asendub roheline esiletükkiva pruuniga (okste värv), mistõttu on kohti, kuhu need põõsad sobiks, vaid mõned üksikud. Tumeroheline, mille pruun „nahka pistab“ ongi selle toote ainuke, aga see-eest väga suur probleem.



Ongi näide sellest, kus asi läks untsu. Domineeriva pruuniga põõsad pruunikat tooni aia taustal, on kõike muud, kui hea lahendus. Esimesel võimalusel vahetan välja rohelisemate vastu.



Siia, jaama kõrval asuva võrkaia ette, need Welbergi rebitavad põõsad isegi sobivad.



Sellel pildil, mille olen teinud vedurikuuri kohalt, on näha mõlemaid, nii Silhouette kui ka Welbergi rebitavaid põõsaid ja tundub, et õnnestunud tasakaalus. Eks suur osa põõsastest kulubki nö tagumiste vaadete peale.

Welbergi rebitavad rohunutid (vaip 10 x 15 cm). Paigaldamine on lihtne (valge liimiga) aga sobitamine muu maastikuga enam lihtne ei ole. Sildil on küll kirjas „suveroheline“ aga siis peaks ilm küll kogu aeg väga pilves olema, et rohi nii tume välja paistaks. Pakend on petlik (lisaks värvitoonile ka kõrguse suhtes). Juhtuski nii, et päris arvestatava hulga esimese hooga liimitud materjalist võtsin järgmistel päevadel pealt maha. Nendega, mis alles jäävad, teen läbi puuderdamiskuuri – hele hall, kollakas ja ka punakas puudervärv teevad imet ja häiriv sügavroheline muutub selliseks mõistlikuks roheliseks.



Siin on siis nö esimese päeva pilt (ehmatus) – tiheda asetusega näeme võsa ja hõre asetus häirib oma aukliku iseloomu tõttu.



Otsiv vaim nii lihtsalt alla ei anna ja alustasin otsinguid oma materjalide kastist. Kõigepealt jäi pihku Woodland Scenic´u eriti peene fraktuuriga „Fine Turf“, mille olin ekslikult puude katmiseks tellinud. Teisena jäi pihku tundmatu tootja hele puru (lootsin sellega liigset tumedust maha võtta). 2009 aastal, kui Mänguasjamuuseumi maketti ehitama hakkasin, ostsin asju läbi Conrad-punkt-de ja nemad pakkusid soodsa hinnaga kattepurude komplekti. Sorte oli palju ja kõik ilma markeeringuta kottides.



Siin olen siis täiendanud Welbergi rohunuttidega maastikku Fine Turfi ja heleda puru abil. Palja silmaga vaadates isegi sobis aga siis võtsin kätte ja tegin ka mõned pildid … See õnnetu hele puru helendas pildimasinasse nagu maanteepostid öisel ajal – sellega oli siis järgmise päeva esimene ülesanne kindlaks määratud (heleda puru maha kraapimine).



Samaaegselt põõsaste ja muruga tegin veidi ka nikerdustööd ja need hakkasid kohe ka üksteise järel maketile ilmuma. Kõige olulisem oli muidugi 6 pinki ja neid on mitut sorti; 3 ühesugust, 2 ühesugust ja 1 ühesugune. Värvimata figuuri, mille juppide kastist avastasin, panin kõrvale võrdluse jaoks (õige pingi kõrgus on põlvedeni). Puuriitade tegemisel jagus materjali nii, et iga „palgi“ otsast jäi 6-7mm pikkune pakk üle, tegin siis need ka halgudeks ja halgudest ühe väikese riida jaamahoone juurde.



Lilli peab ikka ka olema (kasvõi natukene). Lippes on need saada Silhouette kaubamärgi alt ja alles kättesaamisel selgus, et tootja nimi on hoopis Mini-Natur. Kirjade järgi on need mõlemad mõeldud HO mõõtkavale, aga kui hakkasin neid lillasid kokku panema, siis jõudsin järeldusele, et need on küll O-mõõtkava omad. Tootja soovitus; lõika otsast varrejagu, murra keskelt pooleks ja liimi maketile. Et riba laius on 50mm siis pooleksmurdmisel saame 25mm kõrguse lille (päevalille kohta on õite värv vale). Lõikasin hoopis keskelt rohelise riba välja ja avastasin, et see riba on üks paremaid materjale heki jaoks (panin need külapoe ette kahele poole treppi).

Punased-valged suvelilled on õige HO kraam. Liimimiseks kasutasin tootja poolt soovitatud Tessa-Alleskleberit.



Muutuste märke on palju; jaamahoone vundamendi piiril on Welbergi rohunutid (sinna sobivad küll hästi), hoone ees on uus istepink ja nurga sees lilleklump ning kase all asub uus „vanadest puudest“ riit. Lilli on märgata ka vasakul, abihoone juures. Perrooni parempoolne ots on rohtunud, aga suure osa esialgu paigaldatud Welbergi rohunuttidest ja Fine Turfist olen juba maha kraapinud, sest midagi paremat ja sobivamat on tulekul (järgmise loo teema).

Kõigepealt tuleb võtta vana ahjupann, mis liha lõhna enam ei mäleta, ja katta küpsetuspaberiga. Paber peab olema sile ja mõõtudelt veidi väiksem, kui on panni põhi. Et paber on müügil rullina, siis pool päeva pressi all sirgumist, teeb ka asja paremaks.

Järgmine etapp on paberi täimine liimitilkadega. Lisaks tavalisele, väikese harjaspintsliga tehtud täpile tegin ka kuni paari cm pikkuseid „jooni“ (nii peenikesi, kui pintslilaiuseid) ja päris väikseid, pintsli nurgaga tehtud täpikesi panin paberile ka. Praktika näitas, et lähebki igasuguseid erinevaid vaja.

Ka elektrostaatilise muru valik oli kirju, segasin erinevaid värve ja pikkusi (12mm kaasa arvatud).



Ühe lehejagu nutte on siis ka pildile saanud. Korraga tegin 4-st lehest koosneva partii ja hetkel on valmis saanud ka 4-s tegu. 4 lehte on hea arv seepärast, et nagu ma eelnevalt juba märkisin, kasutasin kombinatsioone erineva pikkusega kiududest ja ühele lehele mitut erinevat kombinatsiooni ei pane.

Viimane partii oli kõige parema kvaliteediga, aga see pole minu oskuste vili, lihtsalt … juhtus midagi 3-nda partii tegemise ajal! Ühel hetkel avastasin, et murumeister on käes ja krokodilliga juhte seadme poolne ots põrandal. Arvasin, et murdus kinnitusklemmi küljest lahti. Kruvisin siis klemmi seadme küljest lahti ja lõikasin katki ühenduskoha kummikaitse. Oh-oh-oo, kaval pilusilm, kes massina kokku pani, oli leidnud oma lahenduse tööviljakuse tõstmiseks! Kinnitusklemmi nagad, mis peaks olema ümber juhtme kinni pigistatud, oli püsti, ehk siis täpselt sellised, nagu tootmisliinilt tuli. Seega hoidis juhet klemmi küljes vaid kummitoru ja patarei vool toimis … 9V vahelduvvooluna. Eks see pinge oli siis ka parajasti selline, nagu juhtus. Ütlen ausalt, kergem hakkas. Seda, et muru kvaliteet oli vahel väheke imelik (rohkem pikali, kui püsti), panin tähele juba Mänguasjamuuseumi maketi uuendamisel. Eks endagi maketi murutamine oli sarnase kvaliteediga. Viga enda küljes üles ei leidnud ja masinast leida ei osanud.



Droonivaade perroonile; näha on esimesed isetehtud rohunutid. Proovitöö tulemus rahuldas mind ja tänaseks olen murukatet perroonil edasi korrigeerinud – ikka nii, et tumedat vähemaks ja enda tehtud kraam asemele.



Jaama teedeala on suur ja nii väikesel maketil mõjus tume lahmakas häirivalt. Rohtukasvanud kõrvalteed ja tupikud oli see võte, mille abil soovisin musta pinda vähendada. Fine Turf osutus liiga tumedaks ja rohtunud ala muljet jätta ei suuda (jätsin siiski alles uue kihi aluspinnaks). Siin ongi esimese päeva lõpus tehtud pilt, kus katsetan enda tehtud rohunuttidega katta rööpavahet. Suund on õige!



Niimoodi nägi tupikute kant välja kolmanda päeva õhtul.



Jaama 3-nda tee tegin natuke hõredama murukattega. Tumedamad kohad saavad ühel päeval natuke pulbervärvi ja siis on liigne kontrast kadunud.

Teema jäi ootamatult pooleli, sest 1 septembril tõi e-postiljon kirja, kus paluti abi uue maketi ehitamiseks. Et asjaga oli väga kiire (valmib veel sel aastal), siis jäid kõik muud asjad paariks kuuks pooleli. Nii see, kui ka järgmine lugu, on siis veel augustikuu tegemistest ja septembri – oktoobri – novembri askeldamiste kohta tuleb hoopis uus lugu.



Nüüd, kus olen „Murunuttide paigaldamise ABC“ korralikult omandanud, lähen selle tööga edasi. Paigaldada tuleb neid palju, aga efekt on seda väärt. Pildil on endise turbaraudtee sillatagune jupike ja täpselt nii palju rohtunud, kui võimalik. Päris elus on rohupuhmad muidugi rööpapeast kõrgemal, aga maketile sobib selline kõrgus paremini.



Ka pikas vaates on pilt päris hea, sest arvukad rohunutid vähendavad tumeda pinnase osakaalu pea poole võrra. Nii väikesel maketil ongi see häda küljes, et liiga suured (monotoonsed) asjad mõjuvad häirivalt.



Tupikteed on loomulikult täiesti rohtunud. Need Wellbergi tehtud tumedad nutid saavad hiljem muidugi iluravi, ehk üle töötlemist heledate pulbervärvidega (katsetused olid edukad). Kraavidele, mis liialt esile tükivad, panen natukene nutte juurde.



Mingid murututsakad ja lilled on koha leidnud ka saunaga maja hoovis. Midagi (näiteks kollased lilled) tuleb aja jooksul juurde.



All ääres, kahel pool treppi, on Wellbergi põõsad, aga kahel pool külapoe treppi on hekk. Hekiks on tegelikult ülejääk lilladest lilledest (Mini-Natur´´i toode). O-mõõtkavale loodud lillede varred olid liiga pikad, lõikasin liigse osa ära ja panin hekiks. Rohunutte leiab pildilt maja seinte äärest ja hoovi sissesõiduteelt.



Ka töökoja hoov on oma esimesed nutid kätte saanud. Näiliselt juhuslikus asetuses pole tegelikult mitte midagi juhuslikku, katsin esimese hooga ära kõik silma hakkavad defektiga kohad (aluspapp paistis läbi, konarused ja järsud ääred). Hiljem tuleb muidugi lisa, aga siis juba vastavalt platsile paigutatud detailidele.

Siin on rohunuttide abil muutunud palju ja muidugi loomulikumaks.



Heledad on enda tehtud ja tumedad Welbergi toodetud murunutid. Neid heledaid ma tumedamaks toonima ei hakka, pigem ikka vastupidi!



Natuke muru, natuke pori – ilus ju!



Tagaplaanil on ka murunutte näha, aga seekord asuvad pildi peategelased hoopis ees paremal ja on otsapidi vees (vanad autokummid).



Suurem osa vanadest kummidest asub ikka seal, kus nende õige koht, ehk siis töökaja platsil hunnikus.



Laadimisplatsil on murunuttide lisamine lõpetatud ja oma osa on saanud nii raudtee ääred, kraana alune platsike, kui ka kaubakuuri ja laadimisplatvormi ääred.



Siin on neid nutte jagunud juba ka teede äärde ja teeääred ongi see ala, kuhu neid kõige rohkem kulub. Samas tasub see töö end ära, sest efekt on olemas. Sellise töö pealt (täpsemalt kaubakuuri taga) hetkel töödesse paus sisse tuligi ja jätkan siis, kui teise maketi ehitamine on lõpule jõudnud.

Ei ole päris meeles, millest ja kuidas see pruun pinnas tehtud on. Ilmselt ei ole see pruun saepuru, vaid värvitud pahtel või kips või maastikupasta? Sedand, et kohati tunduvad roheliste murututtide ja pruuni maastiku piirid kontrastsemad kui nad võiksid olla. Mis viis mõttele, et kui ise sihukest asja teen, siis proovin nendes piirkondades, kuhu plaanin murututte, panna enne pruuni ja rohelise saepuru segu. Või veidi lühikest mittestaatilist muru.

Pruun puru on Busch´i toodetud segu nimega "Metsaalune" ja ostetud juba 13 aastat tagasi (täpsemalt öeldes, ülejääk Mänguasjamuuseumi maketi ehitamisest). Kontrast muutub häirivalt suureks siis, kui seda pruuni on liiga palju (laialt näha). Murunuttide kasutamine ongi ilmselt parim viis parema tasakaalu tekitamiseks.

Rongimees Einar

On 10-s jaanuar 2023, pidulik päev, sest esimest korda, peale 4 kuu pikkust pausi, panin jälle maketile jalad alla. Üht-teist on vahepeal ikka tehtud ja juurde muretsetud ka, nüüd siis esimest korda maketil. Isegi 2 rongi, reisirong ja kaubarong, on üheaegselt maketil esimest korda. Varem polnud sellise mängulise hetke jaoks lihtsalt aega, kogu aeg oli mingi nokitsemine pooleli.

Külge kruvitav trafo alus, on asi, millele olen palju ja kaua mõelnud ning uue aasta esimestel päevadel tegin siis ära. Lahendus on lihtne – 2 puidust riiulikandurit (150x100mm), mille alla lõikasin tüki lõikelauast (paksemat sorti plast). Nüüd on riiulikandurid ka küljepiireteks ja ette tegin piirde väikestest liistudest. Täpselt see, mis vaja – mugav ja õigel kõrgusel.



Järgmise töö, mida pildil näitan, vajadus kerkis esile kohe, kui trafo kätte sain. Jaapani värk vajab sobivaid pistikuid, aga neid Euroopas ei müüda! Niisiis tuli panna pea tööle ja seada sammud Oomipoe poole. Paremal üleval on rööpavoolupistiku koht. Trafopoolses osas on kesta sees piigid ja kummalgi piigil on erinev ümbritseva pistiku kuju (ruut ja ring). Sobivad klemmid, mis piikide otsa lähevad, ma sain, aga ruudu ja ringiga ma mässama ei hakanud. Selle asemel jätsin lihtsalt meelde, et sinine juhe läheb ruudukujulisse pesasse. Klemme ja juhtmeid koos hoidva osa tegin 2-komponentsest massist (kaubamärk „Moment“, toote nimi oli varem „Epoxilin“).

Ees on töövoolu pistik, mille trafo poolel on 2 krona patarei klemmide sisendit ning juhtmete pool siis vastavalt 2 pistikut. Vahe nende vahel on üsna pikk ja sobiva korpuse leidmisel otsustasin katsetada ka klemmliistudega. Kõige suurema mõõdu oma oli nagu valatud – 1 ja 4 klemm millimeetri täpsusega kohakuti. Vahepealsed metallid võtsin välja ja lõikasin ka plasti madalamaks – nüüd on täiesti ergonoomiline! Et juhtmed ikka kindlalt püsiks, panin nad kokku termotoruga ja lisasin paar juppi tugevamat sidumistraati ka sisse.



Detsembri algul võtsin end lõpuks kätte ja tegin julge sammu – ostu rongid-punkt-ee-st. Oli näha, et kaup liigub ja hetkel oli ka midagi sellist, mida ammu olen otsinud, siis ostsingi ära 3 masinat korraga. Minu valikuvõimalusi kitsendas soov saada 90-ndate alguses sõitnud mudeleid, mis ei ole selgelt sõjaväe, „Aerofloti“ või lihtsalt vene keelsete kirjetega (maketil on aasta 1993). Sellele kiirabi UAZ-ile tegin erandi (legendi järgi ootab siin platsil uut värvi ja sisu).



Maiu on piimamehe silmarõõm ja elab selles parempoolses majas!

Tegelikult jäi auto mulle silma juba suvel, kui esimesi uurimisi poes tegin. Juba värvide valik on teistest tublisti erinev. Et olen lapsepõlves ka ise sellise masina kabiinis piimaringi kaasa sõitnud, siis on omal kohal ka natuke nostalgiat. Tänaseks on see mudel, muide, läbi müüdud.



Veel üks nostalgia laks. Lapsepõlves oli tänava otsas, vahetult enne raudteejaama, üks kaubaladu ja ümara ninaga ZIS-id sõitsid mitu korda päevas maja eest läbi. Selle päeva, millal ZIS-id ZIL-ideks muutusid, magasin ma muidugi maha. Auto kapoti sarnane välimus ja ebaharilik, maainimeste sekka sobiv värv, saidki selle ostu päästikuks. Ka see mudel on tänaseks läbi müüdud.



See dresiin on korraga nii uus kui ka vana. Vana oli see juba siis, kui ma selle Minimaailm 2022 päevadel Veiko Depoost ostsin (second hand). Rööbastele panin ma selle nüüd esmakordselt. Ausalt öeldes oli häälestatud eelarvamusega, ikkagi 2-teljeline lühike kökats. Milline pettumus – iseliikuja sõiduomadused on super! Reeglina ma väliraudteede värki ei osta aga jupike maketil siiski on (üle sirge silla suletud turbaväljadele), nii et sobib.



Nagu alguses ütlesin, on 2 rongi korraga maketil ka esimest korda. Järgmine lugu tulebki nende jooksutamisest ja juurde rääkida on natuke kah.

Tipptund kohalikul kitsarööpmelisel – reisirong just saabus ja kaubarong hakkab väljuma vabanenud jaamavahesse. Reisirongi välja võtmine hoiukarbist algas üllatustega – karbi põhjas oli üks reisivaguni sidur ja seda põhja alla paigas hoidev põiklatt. Lisaks loksusid ühe vaguni sees ka kaks lahtist akent. Tuttav lugu, sest lahtised aknad ja tookord veduri alt lahti tulnud paagid olid karbis ka siis, kui paki postkontorist koju tõin. Meister kasutas juppide kokku liimimiseks kiirliimi ja selle füüsikalised omadused, ruttu kinni, ruttu lahti, said mulle selgeks juba Mänguasjamuuseumi maketi ehitamise ajal. Nüüd proovin liimimiseks paremaid vahendeid (täna seda tegema veel ei hakanud).

Ka veduri üks ülekande võllidest, mis juba esimesel sõidupäeval korra ära kukkus, tegi seda jälle. Panin siis tagasi ja sain korda veel ühe häiriva asja. Tol esimesel korral hakkas kostma veduri seest sõitmisel mingit häirivat kõrinat, mille põhjuse ma seekord juhuslikult üles leidsin. Üks ratastele suunatud klemmijuhtmetest käis vastu võlli – sellest ka siis see kole hääl.

Ühe paranduse pean reisivagunite juures veel tegema. Nimelt ei hakanud rattad pöördvankrites korralikult liikuma. Selgus kaks asja – võllid vajasid tilgakest õli ja rataste ääred käisid vastu vaguni põhjasid. Pöördvankrid olid kinnitatud väikeste puidukruvidega, aga lootuses, et vindid peavad need vaguni põhjast piisaval kaugusel. Tuleb välja, et siiski ei pea. Seekord sain need kuidagi sõitma, aga järgmise seansi ajaks teen vahele 1-1,5mm paksused distantstükid.



Kaubarong on jõudnud depoo tagusesse kurvi. Selle veduri ja vagunite probleemid võrdusid nulliga. Olen väga rahul, et ma suvel, sõna otseses mõttes viimasel hetkel, selle alla 300€ maksva veduri ära ostsin, sest detsembri alguseks oli ära müüdud kõik kuni 800€ maksvad tendriga auruvedurid.



Ringid on tehtud ja aeg peatumiseks. Lihtsalt hea pilt.



Reisirong ringi tagumisel, fooni ees kulgeval rajal. Seda pilti hakkan näitama ilmselt palju kordi ja mitte rongi pärast, vaid ikka foonimaja tõttu, mille seina paksus on võrdne tuletiku mõõtudega.



Reisirong jõuab jaama ja on õige hetk rääkida nendest muru sisse uputatud tupikteedest. Proovisin siis muu hulgas ära ka selle, et kas muru mingil moel ka sõiduomadusi mõjutab. Tuleb välja, et mõjutab küll. Ei ole kahtlust, et mõned pikemad kõrred painduvad veduri all rööbastele ja tekitavad halva elektriühenduse. Pean veidike neid kärpima.



Vahelduseks üks üldisema sisuga vaade siis ka.



Tankvedur vett tankimas. Depoo pinnas (täpsemalt rööbaste vahel) vajab ka natuke kohendamist. Ilmselt on aja jooksul papp osaliselt liimist lahti tulnud ja veidi kerkinud, mistõttu ulatuvad mõned ballasti mügarad üle rööpapea kõrguse.