Seekord toon teieni esimese osa Jiri Indra kirjutatud artiklist „Nürnberg 2015“ (loo teine pool räägib uuest, põhiliselt Vene raudteega seonduvast veeremist, mistõttu pole selle sisu meile oluline).
Jiri Indra on see Tšehhi nimega Venemaa mees, kes valmistab HOe mõõtkavale mootorveduri TU2 töötavaid mudeleid ja Pafawag reisivaguni pane-ise-kokku mudeleid. Oma veebilehele
www.750mm.ru/info/modelism lisab ta uusi artikleid harva, aga see viimane on päris eriline. Siin avab ta mudelraudtee tootmisega seotud tendentsid ja tagamaad ning teeb seda lihtsalt, täpselt ja halastamatult. Tegelikult tuleks vaadata toimivaid mehhanisme laiemalt st samasugused protsessid toimuvad kõigega, mida annab liigitada mõiste „laiatarbekaup“ alla.
Alljärgnev on vabatõlge, mis ei muuda autori seisukohti ja arvamusi. Head lugemist.
Rongimees Einar
Nürnberg 2015
Jiri Indra on külastanud seda messi juba 20 korda, aga seekordne oli halvas mõttes eriline – esimest korda piisas messil pakutuga tutvumiseks ühest päevast. Viimane, tõeliselt suur mess toimus 1999 aastal - siis kulus kõigega tutvumiseks 5 päeva. Tookord oli oma toodanguga väljas ka väga palju väiketegijaid. Siis tuli euro ja kõik hinnad tõusid koheselt kahekordseks (sh ka hotellid ja messi piletid). Suure jälje messi sisule jättis aga 2000-ndate algusel alanud interneti laialdane kasutamine. Kui varem oli messi sisuks toodete tutvustamine ja müügitehingute sõlmimine, siis nüüd toimub see kõik interneti teel. Mess on muutunud kohaks, kuhu andunud fännid harjumusest veel kohale tulevad ning firmad tulevad oma väljapanekutega sinna ka ainult selleks, et tõestada maailmale „Me oleme veel elus“. Kurb. Õhus on hääbumise märke.
Põhjuseid on palju. Esimeseks on muidugi huviliste ringi vananemine ja kõige vanemate lahkumine teispoolsusesse. Noorte seast tuleb uusi huvilisi juurde vähe, sest arvutimängud ja sotsiaalvõrgustikud tõmbavad neid tugevamini. Teine põhjus on see, et ka tootmise juurest lahkuvad inimesed, kes sellele harule aastakümneid tagasi aluse panid. Kui varasemalt tegeleti tootmisega, siis nüüd on asemele tulnud „Bisness“ (viimased 8-10 aastat). Firmade etteotsa on tulnud uued inimesed, kellel on täiesti ükskõik, mida toota, oluline on vaid raha.
Veel eelmisel aastal oli väike lootus, et orienteerumine rahale aeglustub, kuid nii ei ole juhtunud. Tänane tootmine on seotud vaid rahaga. Uute toodete turule toomine vajab alati aega – nõudlus tekib peale toote müügile jõudmist ja aja jooksul. Raha juhitud toomisel otsustatakse teha aga ainult seda, mille järgi on nõudlus juba välja kujunenud. Nii rändavadki uued mudelid tootmistsehhi asemel riiulile paremaid aegu ootama. Näiteks tuntud firma Liliput laseb juba aastaid uue mudeli välja vaid mõne suure tellija ilmumise korral. Tellijaks võib olla korporatsioon, asutus, raudteefirma vm, kes on nõus kinni maksma kõik tootmisega seotud kulud. Sealjuures jõuavad toodetud partiist (2000-3000 tk) avalikele müügilettidele vaid üksikud eksemplarid.
Kapitalism. Ostjate vähenemisel toota kogu aeg doteerides, pole võimalik. Sellega seoses tekib palju küsimusi. Varem toodeti kõik Euroopas. Tootmine viidi üle Hiinasse ja tootmine muutus odavamaks (paraku mudelid mitte). Nüüd on tekkinud uus probleem – viimase 5 aasta jooksul on tootmine kallinenud Hiinas 25-30% aga toodete kvaliteet on samal ajal oluliselt langenud ja seda vaatamata uutele materjalidele ja tehnoloogiatele.
Süüdi on inimressurss. Hiina ettevõtluse ülesehitus on lihtne. Investor ehitab üles mingi tootmiskompleksi (kontor, tsehhid, laod) ning rendib siis firmadele välja. Firmas töötab tavaliselt 5-10 inimest (juhtkond, konstruktorid, raamatupidajad) aga tsehhides juhuslikud töölised ehk siis õnneotsijad, kes liiguvad parema sissetuleku otsimisel paigast paika. Igasugused lootused kvaliteedile on sellise tootmise korral kohatud. Mitmed Euroopa firmad ongi juba loobunud tootmisest Hiinas ja kolinud tootmise üle Ida-Euroopasse. Nende firmade seas on ka Märklin ja Roco.
Proovitud on ka uut ärimudelit, mis osutus töökindlaks vaid esmapilgul. Idee on lihtne – 80% partiist müüakse läbi näiteks hinnaga 300 € tk ja ülejäänu suunatakse järelmüügile hinnaga 140-160 € tükk. Paraku on ostjad targaks saanud ja ei torma käsi pikalt ees kohe uut mudelit ostma – selle asemel ootavad kannatlikult ära järelturu avanemise. Surnud ring – raha on toodete all kinni ja pole ressursse uute mudelite jaoks (need pannakse järjekordselt riiulisse paremaid aegu ootama).
Nimetamata on veel selline tegur, nagu on konkurents. See on läinud viimasel ajal päris teravaks ja võitluse eesotsas on Piko, kelle uus strateegia on toota võimalikult odava sisu ja prototüübile enam-vähem sarnase välimusega mudeleid. Hea näide on veduri ChME3 mudelitega toimunu. Esimesed selle veduri mudelid võttis tootmisesse Eurotrain ja sai väga tugeva kriitika osaliseks ebaõnnestunud generaatoriruumi kapoti pärast. Siis paiskas oma sõnniku turule Piko – see oli odavam ja kõik tormasid ostma. Selle mudeli raha teenib end Pikole tagasi heal juhul 3-e aasta jooksul. Jällegi on raha kinni ja uued mudelid peavad ootama riiulis.
Milliseid järeldusi on võimalik eeltoodu põhjal teha? Jiri Indra arvates on vajalik mingi tootjate ja ostjate omavaheline konsolideerumine, vastasel juhul selline toomine, nagu meile meeldiks, lihtsalt hääbub. Alles jäävad väid väikeseeriate tootjad. Suurtest jääks kestma vaid Märklin ja seda ka vaid nii kauaks, kuniks toimivad traditsioonid ning üle 150-ne aastase ajalooga firma toodangu ostmine on prestiižne.
Mida tähendaks konsolideerumine? Tootja ja tarbija omavahelist teineteisemõistmist ning tarbijaga arvestamist. Idee tasandil oleks lihtne, kui mingi tarbijategrupp esitab taotluse ja tootja hakkab siis kohe tegema ettevalmistusi selle mudeli tootmiseks. Selle idee kukutab läbi konkurents (konkurendid võtavad ka sama mudeli oma programmi). Praegune taktika, kus uuest mudelist teavad vaid 2 inimest (tellija ja konstruktor) pole ka jätkusuutlik. Inimeste kaasamine läbi foorumite satuks uue probleemi otsa – reeglina võtavad foorumites kõige rohkem sõna inimesed, kel on seisukohad ja arvamused, aga .... kunagi ühtegi mudelit ei osta. Kuidas leida uus ja sobiv lahendus on teema omaette.
* Siinkohal Jiri Indra kirjutatud olukorra analüüs lõppeb.
