Vedurilugu.

Auruvedurid
Liigend-auruvedurid
Ülekandevõlliga auruvedurid
Muud auruvedurid
Vedurirataste lugemine
Mootorvedurid
Elektrivedurid
Muud iseliikuvad masinad

Auruvedurid

Tendriga vedur (pildil 1) koosneb kahest osast. Esimene pool on katlaruum, aurumasin, veorattad ja juhikabiin. Veduri teine pool on järelveetav kütuse- ja veemahutiga vagun, ehk tender. Eestis on kütusena kasutusel olnud algselt puit, siis katsetati põlevkivi kuid Nõukogude perioodil ehitati laiarööpmelised vedurid ümber hoopis õliküttele. Mujal maailmas on vedurid põhiliselt söeküttel ja vähesel määral ka õliküttel. Paljudes riikides on auruvedu säilinud nö. turismimagnetina, aga on ka neid riike, kus auruvedurid tänaseni täies mahus töötavad. Eestis on turistide ja huviliste jaoks praegu sõidukorras 2 tendriga auruvedurit; Kitsarööpmeline Kc-4-332 Lavassaare Muuseumraudteel ja alates 2010 aasta septembrist ka restaureeritud L-tüüpi auruvedur „Kaspar“. „Kaspari“ kodu on Türil.

Traditsioonilise auruveduri puhul antakse veojõud edasi hoovastiku abil. Selle süsteemi põhiosad on silinder, seotiisel, veotiisel, tõmbevardad ning veovänt ja vastukaal.

Kui Teile jääb silma saksakeelne nimetus Tenderlok, siis ärge laske end sarnasusest eesti keelega eksitada – selle sõna täpne eestikeelne vaste on tankvedur.

Tankvedur (pildil 2). See sõna on tulnud inglise keelsest ja tähendab, et tegu on tendrita veduriga, kus ka kütus ning veetagavara on mahutatud ühele raamile koos katlaruumi ja juhikabiiniga. Need väikesed vedurid teevad tänaseni tööd paljudel lühikestel raudteeliinidel ja väliraudteedel.

Voolujoonelised vedurid (pildil 3). Eesti raudteedel sellised sõitnud ei ole, küll aga paljudes Euroopa riikides kiirrongiveduritena. Moderne välimus oli tingitud soovist vähendada õhutakistust, mistõttu olid paljud auruveduritele iseloomulikud detailid kaetud. Need vedurid olid auruvedurite viimane põlvkond ja edasi tulid kiired sõidud juba elektri- või diiselvedurite jõul.

Vedurite liigitus otstarbe järgi. Reisivedurid, kaubavedurid, reisi- ja kaubavedurid ehk universaalvedurid, manöövrivedurid, suure veojõuga vedurid ja kerged vedurid.

Liigend-auruvedurid.

Garrat-tüüpi vedur (pildil 4). Kolmeosaline ja kahe jõumasina ning veorataste komplektiga auruvedur, mida on ehitatud kõigi enimlevinud rööpalaiuste jaoks (ka 1520). Need vedurid töötavad tänaseni mitme riigi raudteedel, eriti palju on neid näha aga Aafrika mandri raudteid tutvustavatel videotel.

Veduril on 2 komplekti aurusilindreid ja veorattaid ning 2 tendrit.

• 1 osa on aurumasina ja veoratastega ning veemahutiga tender ,
• 3 osa on aurumasina ja veoratastega ning kütusemahutiga tender.
• 2 osa (katlaruum, juhikabiin) asub keskel ja toetub otstest mõlema tendri raamile.

Mallet-tüüpi vedur (pildil 5). Kahe aurumasina ja rattakomplektiga (tavaliselt 2 - 3 telge kummaski) tankvedur. Aurumasinad koos veoratastega on asetatud järjestikku.

Mayer-tüüpi auruvedur. Kahe aurumasina ja rattakomplektiga tankvedur. Aurumasinad koos veoratastega on asetatud vastastikku nii, et silindrid asuvad keskel.

Ülekandevõlliga auruvedurid.

Shay-tüüpi auruvedur (pildil 6). Seda tüüpi auruveduritel asuvad 2 või 3 aurusilindrit püstiasendis otse juhikabiini ees ja reeglina veduri paremal küljel. Silindrite all asub väntvõll, millelt antakse veojõud võllidega edasi pöördvankritele. Seega puuduvad sellistel veduritel auruveduritele iseloomulikud veorattad ja hoovastikud. Pöördvankreid on 2 või 3. Vedureid on toodetud 4 põhitüüpi (A-D) ja nende veojõud ulatub 6 tonnist 150 tonnini. Valmistatud on ka mõned tüübivälised mudelid, neist 4 töösilindrite vasakpoolse asetusega. Seda tüüpi vedurite mudeleid võib kohata palju O_n3 ja O_n30 formaadis ehitatud mudelraudteedel.

Climax-tüüpi auruvedur (pildil 7). Silindrid asuvad veduri külgedel ja nurga all, nagu Stephensoni esimesel veduril „Rocket“, kuid siin ei anta jõumoment edasi veoratastele, vaid võllide süsteemile ja sealt omakorda edasi veduri esimesele ja tagumisele pöördvankrile. Vedureid on toodetud 3 tüüpi (A, B, C), kusjuures A-tüübi vedurid omavad kahekäigulise käigukasti.

Heisler-tüüpi auruvedur (pildil 8). Kaks aurusilindrit asuvad veduri keskel ja on asetatud püsttelje suhtes 45° nurga alla (nagu V-mootor). Väntvõll võtab pöördemomendi vastu ja annab ülekandevõllidega edasi veduri esimesele ja tagumisele pöördvankri ühele rattapaarile. Pöördvankri mõlemad rattapaarid on omavahel ühendatud tiislitega ja sellisel moel on kõik rattapaarid ka veorattad.

Väliraudteede vedurid. Kõigepealt tutvustan meest nimega Paul Decauville (1846 – 1924), kes võttis kasutusele kiiresti paigaldatavate (kergete) väliraudteede rööpasüsteemi. Seal ühendati teeks juba eelnevalt liipritega kokkuühendatud sektsioonid. Esimene partii 400 mm laiust trassi oli metall liipritega. Mudelraudteega tegelejatele tuleb see pilt muidugi tuttav ette, sest siin toimib ju kõik samaviisi - relsid ja liiprid ühes tükis.

Hiljem võeti Decauville raudteesüsteem kasutusele ka laiemate rööpavahede juures (näit 500 ja 600 mm.). Nüüd pole raske arvata, millised need kergelt kokkupandud raudteel töötavad vedurid olema pidid – väikesed, kerged, vähese kütuse ja veevaruga, tavaliselt tankvedurid.

Hammasraudtee vedurid. Sõitmiseks eriti järskudel tõusudel (kuni 6,5%) on kasutusele võetud nutikas idee. Nimelt asub rööbaste keskel hammastega latt ning veduri veorataste vahel (samuti keskel) on hammasratas (või mitu), mis hammaslatiga haakuvad. Selliseid hammaslatt-raudteid ja vedureid on võimalik kasutada ka mudelraudteedel. Nii on kõik HO mõõdus vajalik olemas Fleischmann´i toodete hulgas.

Vedurirataste lugemine. Auruveduri kirjeldamine rataste arvu ja asetuse järgi on mudelraudteekataloogide kohustuslik osa. Olenemata tähistusviisist, koosneb kirjeldus alati kolmest osast. Esimesel kohal on väikesed eeljooksikud, teisel kohal on suured veorattad ja kolmandal kohal on kabiini alla asuvad tugirattad.

Euroopa tähistuse kohaselt loetakse üle rattapaarid. Juht-ja tugirattad kirjutatakse välja numbriga ja veorataste arv määratakse tähestiku järgi (A = 1, B = 2, C = 3, D = 4, E = 5 paari). Juuresolevad märked (näit ´h2) kirjeldavad hoopis jõumasina iseärasusi.

Prantsusmaal kasutatav süsteem erineb selle poolest, et ka veorataste arv näidatakse ära numbriga. Vene süsteem kasutab prantsuse numeratsiooni aga anglo-ameerika kirjaviisis (numbrid eraldatakse sidekriipsuga).

Angloameerika tähistuse korral loetakse kokku rattad ja kõik tulemused väljendatakse numbritega.

Näiteks erinevate tähistuste kohta sobib Saksa raudteedel sõitev auruvedur BR 01.

      <ooOOOo             2´C1´h2 (Euroopa)       231 (Prantsusmaa)        4-6-2 (USA)

Mootorvedurid.

Diiselhüdraulilised vedurid (pildil 9). Väikeveduritel (2 või 3 rattapaari) antakse veojõud ratastele edasi auruveduritelt tuttavate tiislite abil või hammas-ülekandega. Pöördvankritele asetatud veduritel antakse jõumoment edasi kardaanülekandega. Veduri rattapaaride arv väljendatakse tunnustähega (B tähistab kahte ja C kolme rattapaari). Kahele pöördvankrile asetatud veduri rattapaare tähistatakse vastavalt B´B´ või C´C´ (B ja C kehtivad nüüd pöördvankrite kohta)..

Diiselelektrivedur (pildil 10). Reeglina pöörvankritele asetatud veduritüüp, mille iga rattapaari vedamiseks on eraldi elektrimootor. Seda tüüpi vedurirattad kirjutatakse üles kujul Bo`Bo´ (2-rattapaariga) ja Co´Co´ (3-rattapaariga). Traditsiooniliste 2-e pöördvankriga vedurite kõrvale on tulnud nüüd ka esimesed 3-e pöördvankriga vedurid).

Muud vedurid. Siia alla kuuluvad akuvedurid (pildil 11), bensiinimootoriga vedurid, gaasiturbiinvedurid, traktorilaadsed väikevedurid, jt.

Elektrivedur (pildil 12). Teema tehniline lahkamine läheks pikaks, sest vedureid on toodetud erinevate voolupingete ja voolutüüpide (alalis- või vahelduvvool) jaoks. Piirdun rataste ülelugemisega. Ka siin on variante palju. Suurel osal vanemat tüüpi elektriveduritel, aga ka uuematel kitsarööpmelise raudtee veduritel, antakse veojõud edasi tiislite abil (nagu auruveduritel). Lisaks on mõnel neist väikesed eeljooksikud ja suured veorattad. Mõnel vedurid kinnituvad rattad jäigale raamile aga enamus vedureid on traditsiooniliselt kahel pöördvankril. Näited.

•  BR E 44         Bo´Bo`(2 pöördvankrit, mootorid rattapaaride juures)
•  BR E 94         Co`Co´            (2 pöördvankrit, mootorid rattapaaride juures)
•  BR 116          1`Do´1            (jäiga raamiga, mootorid rattapaaride juures)
•  Be 6/8            1´C-C´1           (2 pöördvankrit, hoobadega ülekanne)

Muud iseliikuvad masinad.

Dresiin. Tavaliselt 2-teljelisele alusraamile ehitatud bensiini-või diiselmootoriga sõiduk. Kasutatakse hoolde-ja remonditöödel. Veel on olemas kinnine dresiin, mida vahel aetakse segi ka väikese rööbasbussiga.

Raudteeauto. Ameerikas tähendab see rööbastel sõitvat kasti- või furgooniga veoautot. Eestis kasutatakse täna raudteel sõitmiseks sobivate lisaratastega varustatud maastureid.

Teehooldemasinad. Siia alla kuuluvad kõikvõimalikud killustiku planeerijad ja toppimismasinad ning ka teemõõtevagunid.

Mudelraudteede jaoks on saadaval mudeleid mootoriga ja ilma. Näiteks on parimad toppimismasinad digijuhtimisega ja teevad maketil tööd nagu päris.

Mahatõstetavad dresiinid, teerullikud ja kärud. Päris raudteel on mõned mahatõstetavad dresiinid ka mootoriga. Mudelite maailmas aga on mootoriga sageli just käsidresiinid! See on päris efektne käsidresiini hoobasid liigutavate kujukestega riistapuu. Mudelraudteedel näha olevad teerullikud ja –kärud kuuluvad lisavidinate hulka ja vedureid-vaguneid tootvate firmade kataloogidest neid ei leia.