• Läbipaistev struktuuriga PVC
• Lihtsad veekogud PVC-ga
• Ruumilise efektiga veekogu PVC-ga
• Kosed ja astangud PVC-ga
• Klassikaline mudelivesi
• 2k-mudelivesi
• Graanulitest sulatatud mudelivesi
• Veekogude ehitamine
• Lõpetuseks (mõned mõtted ja nipid).

Läbipaistev struktuuriga PVC.

Valmistatakse nii värvitut kui ka sinaka tooniga materjali, mida müüakse komplektis sinise aluspaberiga (lihtsaima veekogu valmistamiseks). Lehe mõõdud on erinevad.

• Faller (#170791)      53 x 26 cm
• Auhagen (#76951)  32 x 21 cm
• Busch (#7180)        42,5 x 32,5 cm
• Noch (#60850)        41 x 26 cm
• Noch (#60851)        75 x 80 cm
• Heki (#31109)         35 x 80 cm

Materjali lõikamiseks sobivad käärid, märgistamiseks viltpliiatsid ja liimimiseks PVA. Veekogu ääri katvad (peale valatud) kaldad võib teha mudelipahtlist või lahjendatud PVA-ga tehtud liivamassist. Kõik täiendavad efektid (kivid, roostik, laevad) liimitakse peale. Lainelise struktuuri tõttu tekkivad õhuvahed võib täita (siluda) UHU-Alleskleberi abil. Kindlasti on olemas ka alternatiivseid materjaliga sobivaid liime, aga need tuleb leida eelnevate katsetuste käigus.

Lihtsad veekogud PVC-ga.

Veekogu aluspõhi lõigatakse välja komplektis olevast sinisest paberist ja kleebitakse aluspinnale. Nii aluspind, kui ka imitatsiooniga pealiskate tuleb teha äärtest vähemalt 5 mm suurem, sest see osa kaetakse kaldaga. Sama äär on vajalik ka pealiskatte pealeliimimisel. Kui on soov jätta mulje kivisest rannast, siis tuleb suuremad kivid panna kalda lähedale (vesi on madal) ja väiksemad kivid keskpaiga poole (vesi on sügavam ja katab suurema osa kivist).

Loomulikuma veekogu saamiseks sama tehnoloogia juures tuleb loobuda komplektis olevast sinisest põhjast ja asendada see omavärvitud põhjaga. Värvikihte peab olema kaks või kolm: samblaroheline + sinine + pruun (vajadusel). Täpsed toonid ja värvi paksuse peab leidma igaüks ise eelnevate katsetuste käigus. Isevärvitud põhjaga veekogul on võimalik jätta mulje muutuvast veesügavusest. Sügavamad kohad on tumedates ja madalad kaldaääred heledates toonides.

Ruumilise efektiga veekogu PVC-ga (Falleri soovitus).

Nipp seisneb selles, et veekogu põhi tehakse 20-25mm paksusest valgest penoplastist. Lihtsa, ühel tasapinnal asuva maketi korral tuleb siis jõgi või tiik katteplaadile sisse lõigata ja penoplast liimida katteplaadi alla. Kui nüüd penoplasti (veekogu põhja) pintseldada nitrolahustiga, muutubki aluspind looduslikult ebaühtlaseks. Edasi tuleb värvida põhi (samblaroheline + sinine + pruun) ja katta imitatsioonipaberiga (PVC). Kuna kalda kõrgus on suur (vähemalt katteplaadi paksus), siis tuleb avade sissesaagimisel arvestada ka pealevalatavate kaldaosade laiusega.

Kosed ja astangud PVC-ga.

Kui astangud on madalad ja langevad ühtlase laia joana, siis lõigatakse kogu jõepikkus (mõlemad tasapinnad ja vetelang) välja ühes tükis. Langusel tekkivad tugevamad veejoad tehakse peale UHU-Alleskleberi abil. Vahu saab joonistada peale valge akrüülvärviga.

Osaliselt üksikute jämedate veejugadena langeva kose puhul tuleb kõik osad välja lõigata eraldi. Langeva osa tegemisel on PVC alusmaterjaliks, millele saab UHU-Alleskleberi abil veejoad külge ehitada.

Klassikaline mudelivesi.

Ei mingit segamist, ei mingit sulatamist, ainult vala välja ja … oota vähemalt 24 tundi enne kui ära kivistub. Kuigi pudelist väljaveniv materjal on suht paks, on esialgne mulje siiski petlik. Ööpäev on pikk aeg ja selle aja jooksul poeb materjal läbi väiksemistki praost ja imbub ka poorsete materjalide (vineer, kips, mudelipahtel) sisse. Ilma hüdroisolatsioonita on kadu 1 kihi valamisel tohutu. Falleri mudeliveel (Premium-Natur-Wasser 171661) on soovituslik veekihtide kogupaksus 8 mm. Siin on nüüd üks suur pettuse koht – jutt käib kuivanud mudeliveest. Paraku materjali kokkutõmbamisest kuivamisel tootjad ei räägi, aga kogemustele tuginedes on see 1/3 kuni ½ vedelast kihist. Veekihtide paksus ja pealekandmise viisisid on firmadel erinevad, kuid kuivamisteguri koha pealt on nad kõik ühtviisi vait. Siin nimetatud Falleri mudelivett kallatakse pudelist. Valge vahu pealekandmiseks tuleb osta Premium-Wasser-Effekt (171662, 230 ml).

Busch´i toodetud „Aqua“ mudelivesi (7589) tuleb peale kanda pintsliga ja parima tulemuse annavad 4-7 kihiga kaetud veekogud.

Mercur-styroplast-wasser (250 ml) on valge vedelik, mis muutub läbipaistvaks kuivamise käigus. Veekogu täidetakse samamoodi nagu Falleri mudeliveega – kallates ja pintsliga korrigeerides.

MBZ (Modell Bahn Zubehör Thomas Oswald) mudelivesi on müügil kahes koguses: 200 ml ja 1000 ml. Mõlemaga on komplektis ka väike pudel vee-effekti „Siegler“ (vastavalt 25 ja 50 ml). Enne kallamist vajab mudelivesi soojendamist metallnõus (norm 110° C, max 170° C).

Woodland Scenics´i (USA) „Realistic Water“ on saadaval 473,2 ml pudelis, millest peaks välja tulema 36 cm läbimõõduga ringi jagu 3 mm paksuse kihiga vett. Ühe korraga valatava (vedela) kihi suurim paksus võib olla 3 mm ja selle kuivamisaeg on 24 tundi. Kui palju selle ajaga aluspinna sisse pihkub, pole teada, aga tootja väljapakutud tehnoloogia on lihtne. Aluspinnaks tuleb kasutada materjali nimega „Plaster Cloth“. See kipsriie, mis peale kastmist vette muutub liimiseks (liimub alusmaterjali külge) ja kuivamisel jäigaks (kips). Järgneb veekogu põhja ülevärvimine (näiliselt sügavamad osad tumedamaks ja madalamad osad heledamaks). Jääb üle kallata peale veekiht ja lisada soovi korral kivid (enne kuivamist). Ainuke hoiatus ütleb, et vältida tuleb Cenic Cemendi (ja teiste maastikuliimide) sattumist juba kuivanud pinnale.

Veehulga arvestus on vajalik tehe enne ostu sooritamist. Kui Te teete aluse veekindlaks ja kasutate alltoodud põhja tegemise võtteid, siis on lõplik kuivanud vee hulk klassikalise mudelivee korral 2/3 vedelast massist. Kui pudelikese suurus on 200 ml, siis sellega saab katta 200 cm² (lapike suurusega 10 x 20 cm kihi paksusena 1 cm enne kuivamist ja 6 mm peale kuivamist). Soovides saada vedela kihi paksuseks 8 mm arvutame nii: 200 / 0,8 = 250 cm². Kiiresti hanguvate materjalide korral on kadu tunduvalt väiksem ja kuivanud kihi paksus suurem. Keskmise, ühe korraga valatava kihi paksus on soovitavalt 2-4 mm. Seega koosnevad 8 mm ja 10 mm paksused veekogud mitmest kihist.

2K-mudelivesi

Need on kahest komponendist (vedelik + kinniti) koosnevad komplektid. Segatud materjali eelis on kiire kuivamine (hangumine 30 min, želee 60 minutit, tugev 90-120 min), mistõttu ei pea ka aluspind olema absoluutselt veekindel. Veekogud täidetakse kallamise teel ja pintsliga korrigeerides. Tänu kiirele hangumisajale on võimalik kasutada ka kaldpindadel (kärestikulised mägijõed). Noch´i „2K Wasser-Gel“ segatakse vahekorras 1:1 ja komplekti suuruseks on 2 x 100 ml. Kui soovitakse, et vesi oleks toonitud, tuleb osta juurde värvikomplekt „Gewässerung-Farbset“, mis koosneb 100 ml värvitust akrüülvärvist ja 3 värvikontserntraadist (sinine, roheline pruun) a´ 10 ml. Värvid lisatakse enne väljavalamist juba segunenud mudeliveele. Tootja poolt soovitatud veekihi paksus on 15-20 mm. Enne lõplikku kivistumist peale asetatud vidinad (näit paadid) ei vaja eraldi liimimist. Valge vahu pealevärvimiseks tuleb osta pudel vee-effekte („Wassereffekte“ 60872 125 ml).

Falleri toodetud „Premium-Modellwasser“ (171660) kasutab epo-kinnitit (komplektis), mis segatakse mudelivee hulka vähestes kuid erinevates kogustes.

Alumine kiht (3-4 mm) vajab 2,5 % kinnitit (2,5:100),

Vahekiht (5-6 mm) 2 % kinnitit (2:100)

Ülemine kiht (7-8 mm) 1,5 % kinnitit (1,5:100).

Hangumis- ja kivistumisajad on alustades põhjakihist vastavalt 40 / 90, 30 / 60 ja 25 / 30 minutit ja lõpliku veekihi paksuseks on 8 mm. Mudelivee kasutamisel on ka piirangud. Tootja hoiatab, et vesi ei tohiks olla otseses kokkupuutes vahtplastidega (valge penoplast ehk EPS, sinine vundamendisoojustus ehk styrodur aga ka pressvaht (3D-Struktur-Hartschaum), millest on valmistatud paljud tööstuslikud sillad, viaduktid ja tugimüürid.

Graanulitest sulatatud mudelivesi.

Noch´i toode on saadaval kahel kujul:„Water-Drops transparent“ ja „Water-Drops Color“. Läbipaistvate graanulite pakendi suuruseks on 250 g, millest peab saama 300 ml mudelivett. Värviveega komplektis on lisaks sinised, rohelised ja pruunid graanulid (kõiki 25 g). Graanulid asetatakse klaasnõuga mikrolainerisse, kus neid kuumutatakse umbes 3 minutit. Kuna hangumisaeg on lühike, siis on võimalik sellisele veele puhuri abil laineid peale võluda. Selle mudelivee kasutamisel jäävad ära põhja tegemine veekindlaks ja samuti ka värvimine.

Veekogude ehitamine

1 samm. Suurte tasapinnaliste veekogude põhjaks on vineer või penoplast. Sirge kraavisarnase veekogu saab ehitada renniks painutatud papile (vajalik teha puidust rennihoidjad). Veidi keerulisem on mööda mäekülgi laskuvate jõgede tegemine. Siin tuleb ehitada kõigepealt vineerist alusplaadile penoplastist trepina laotud karkass, mis siis on kaetud mudelipahtli, kipsi või maastikupahtliga. Astangute ja koskede küljed tuleb teha valmis (sh. viimistlus) enne vee lisamist.

2 samm. Kui on kavas kasutada klassikalist mudelivett (pikk hangumisaeg), siis tuleb veekogu põhi muuta veekindlaks. Hea ja odav materjal selle töö jaoks on tavaline köögifoolium, mis tuleb liimida PVA-ga veekogu alusele. Veekogu äärtest tuleb fooliumist servad üles tõsta (mõni millimeeter üle eeldatava veepiiri). Fooliumile hiljem peale lisatud maastikuosad saab veekindlaks muuta vesialusel lakiga.

3 samm. Nüüd lisame penoplastist ja mudelipahtlist fooliumi peale ehitatud kaldaääred ja vette ulatuvad maismaaosad (nii tekivad ka jõekäärud). Praegu on aeg lisada ka randumis- ja paadisillad ning kaiääred. Kui on kavas asetada veekogule ka paadid ja laevad, siis tuleb teha ja paigaldada ka nende põhjad. Asi selles, et makettidele valmistatud veesõidukid on nö. peale pandavad. Mina tegin kõne all olevad põhjad 5 mm tehnilisest korgist. Kõigepealt joonistasin põhja kontuurid korgile, lõikasin vaibanoaga põhja välja ja liimisin siis PVA-ga foolimi peale. Hiljem värvisin põhjade küljed ja pealmised ääred musta-sinise akrüülvärviga üle. Põhja kõrgus peab olema millimeeter-paar üle eeldatava veepinna. Laeva puhul kõrguse vahe häirima ei jää, sest must põhjatükk tundub laeva osana. Väikese paadi juures aga jäi väike vahe häirivalt näha ja lõikasin selle hiljem (peale vee kuivamist) madalamaks. Siinkohal ütlen, et Mänguasjamuuseumi uuel maketil on veekihi paksuseks napilt 4 mm.

4 samm. Järgmine töö on veekogu põhja katmine liivaga. Liimime PVA-ga, sest foolium nakkub selle liimiga hästi (erinevalt mudeliveest ja värvist). Seejärel katame kogu mudelivee alla jääva ala vesialusel lakiga (kasutasin Tikkurila toodetud Kiva-peitslakki). Seda lakikihti ja fooliumi pole vaja, kui kasutate mõnda kiire hangumisajaga mudelivett.

Samasse töödetsüklisse jääb ka põhja värvimine (vajadusel). Seekord kandsin värvikihid (roheline + sinine + pruun) lakikihi peale ja värv jäi hea. Paraku see muutus, sest kokkupuutel mudeliveega läksid värvid veekihi all pehmeks ja segunesid üle. Järgmisel korral teen ilmselt niimoodi, et osa värvi kannan otse liivale (lakikihi alla) ja osa siis lakikihi peale. Usun, et sel juhul jääb värvide isetegevuseks vähem ruumi.

5 samm. Kivide ja taimestiku lisamine on viimane töö, mis tuleb teha enne vee lisamist ja see kehtib kõigi mudelivee tüüpide korral. Kive võib osta (maketiehituse jaoks mõeldud komplektid või Novalux tüüpi pudi-padi poodides müüdavad pakid). Kivid võib teha ka ise kipsist, mudelipahtlist või voolimissavist. Ise kasutasin paaris kohas kividena ka sobiva suurusega kergkruusa. Kivide hulk sõltub kujutletavast veekogust: jõe- ja mererannas on kive vähe, samas kärestikuliste jõgede põhi ainult kividest koosnebki. Olenemata veekogust, paigutatakse kivid visuaalse efekti saamise eesmärgil alati nii, et suuremad on kaldaääres ja väiksemad kaldast kaugemal.

Osaliselt või täielikult vee alla jääva taimestiku saab teha dekoratiiv-samblast (saksa keeles Dekormoos ja Islandmoos, inglise keeles Lichen). Ainuke probleem esines ühe Piko dekoratiivsambla komplektis olnud pruunika samblaga – selle värv oli ebastabiilne ja muutus kokkupuutel Falleri mudeliveega heledaks. Värvisin üllatuse kahe veekihi vahelt guaššvärvidega üle.

Kõrkjad on Falleri toode, kuid kuna tootja soovitatud tehnoloogia ei tõotanud head tulemust, siis leiutasin mõned täiendavad võtted. Originaalis on kõrkjad pintsliotstena kokkupressitud (hea põhjale liimida) ja ühevärvilised. Kõigepealt lammutasin pintslid juppideks ja lisaks lõikasin veel ülemisest otsast erineva pikkuse peale ka. Liimimise lahendasin lihtsalt – katsin pilliroo aluse ala lahjendatud PVA ja liiva massiga ning torkasin siis varred sinna sisse püsti. Hiljem katsin liiva tumepruuni puruga (samblapuru ehk streu-moos) ja adru ning pinnase efekt oligi olemas. Siinkohal on paras öelda, et kõik veealused liimimistööd on ohutu teha PVA-ga. Mänguasjamuuseumi maketil on kõrkjad ilusasti mitmevärvilised. Need rohekad ja punakad toonid kandsin lasuurvärviga peale siis, kui kõrkjate alune liivamass oli juba kuivanud.

Kui on soovi lisada vette ka mõned ujujad (selliseid toodab Preiser), siis tuleb ka need paigale liimida samuti just nüüd.

6 samm. Vee lisamise aeg. Kuna see protseduur kipub olema iga toote puhul erinev, siis üldiseid reegleid pole välja tuua võimalik.

7 samm. Täiendavad vee-efektid. Kui valada väheke vett või vee-efekti metallalusele (näiteks kandik), siis valgub vesi õhukese kihina laiali. Peale kuivamist saame metalli pealt „pleki“ kätte kerge vaevaga (spaatli või pahtlilabidaga). Sama mudeliveega või vee-efektiga pealeliimitud osa jätab mulje kergelt (ringina) lainetavast veepinnast. Samamoodi võime teha ka langeva veega kosed, ainult et nüüd peaks need valatud osad olema pikliku kujuga. Kuivanud materjal on pehme ja elastne nagu silikoon ja seda võib kasvõi kääridega lõigata. Kohale pandud veejugasid saab muuta toekamaks, kui pintseldada mõne korra „kose toorik“ mudeliveega üle. Minul oli kange tahtmine teha natuke laevaninas tõusvat vett ja külglaineid. Seekord valasin mudelivee eelnevalt fooliumist tehtud vormidesse. Kuna paksemat fooliumi käepärast polnud, siis ajas asja ära ka PVA-ga kokkuliimitud mitmekihiline köögifoolium.

Reklaamidest jääb mulje, et vee efektide ülesanne on valge vahu peale kandmine. Tegelikkus on veidi teistmoodi. Materjali tuleb peale panna nii et vahutab (4-5 mm kiht). Kuivamisel läheb see tohutult kokku ja järele jääb tagasihoidlik kogus laineharjasid. Valge vaht kantakse peale eraldi ja guašš värviga.

Lõpetuseks. Lõplik veekihi paksus Mänguasjamuuseumi uuel maketil jäi väiksemaks, kui olin algselt planeerinud. Kui ma poleks ostnud tarka raamatut nimega „Die Neue Modellbahn Werksatt“, siis oleks jäänud jõepõhi veekindlaks tegemata ja lõplik veekiht oleks olnud veelgi õhem.

Ühe hea mõtte püüdsin kinni ka saksakeelsetest foorumitest – kasulik on teha mõned eelnevad katsetused. Oma katselapid tegin plastmassist toidukarpide kaante sisse. Täitsin kaanepealse kuni ääreni kipsiga ja pressisin siis sinna sisse supilusika põhjaga 6 lohku. Selliseid suurepäraseid katselapikesi sai kokku 18. Võrdlesin mudelivee käitumist ja hulka erinevate põhjade korral (otse kipsile, kruntlakiga kaetud kipsile, fooliumi ja liivaga kaetud kipsile jne..). Proovisin läbi ka mitmeid erinevaid värvikombinatsioone. Katsetele kulunud mudelivee kulu oli marginaalne, aga tasu vaeva eest kuninglik – leidsin just nii parimad võtted ja õigemad värvid. Siinkohal pean ütlema, et minu tehnoloogia erineb natuke nii tootja kui ka nipiraamatu autorite pakutust.