TEEMA:

Nüüd on aeg ka mõned Mänguasjamuuseumi maketi teemad foorumisse tuua. Praeguse maketi ehitamine algas juba 14 aastat tagasi ja sellega seotut võib puudutada siis, kui mingil põhjusel jutuks tuleb. Eeskätt tahan keskenduda nendele teemadele, mis praegu aktuaalseks on muutunud ja vajavad ka Teie nõuandeid.



Aprillis võtsin ette käigu muuseumi maketi juurde selleks, et liimida tagasi mõned aja jooksul lahti kuivanud figuurid. Nagu on harjumuseks saanud, tegin enne ära tulekut ka ühe mündiga käivitatud kontrollsõidu. Oi-oi-oi, üllatus meeldivate hulka ei kuulunud, sest välimisel ringil reisirongi sikutava auruveduri eeljooksik oli rööbastelt maas. Panin rattad paika, aga esimesel väljasõdu pöörangul viskas jälle rattad rööbastelt maha. Peale kolmandat, edutut katset, tuli hakata põhjuseid lähemalt uurima. Selgus, et riströöpast sulgrööpani asetsev jäiga kinnitusega rööpalõik oli millegipärast kerkinud ja eeljooksiku rattad läksid sulgrööpast lihtsalt üle (otse muidugi). Midagi oli pööranguga juhtunud aga et see oli ootamatu, siis ei osanud esimesel hetkel teha muud, kui saatsin ringile kõrvalteel seisnud kaubarongi. Koduteel käisid peast läbi esimesena 2 versiooni, rööpajupp oli millegipärast liiprite küljest lahti saanud või et mingi võõrkeha oli pöörangu alla sattunud.



Et mõned pöörangud olid ehitamisel üle jäänud, siis alustasin kodus oma uurimistööga. Nagu näete, on Fleischmann-Profi pöörangud kaetud alt parajalt jäigast plekist plaadiga ning võõrkeha sattumine pöörangu alla langeb põhjuste listist kohe välja. Selle pildi tegin peale teist käiku muuseumi, kui selgus et ka rööpaniidi lahti tulek on välistatud ja šabloon, mida pildil samuti näete, on juba hädavajalik abivahend edasiste uurimiste läbiviimisel. Šabloon on mõõdult aluspleki koopia, millele olen peale joonistanud teisel pool kulgevad rööpaniidid (liikuvad sulgrööpad on kujutatud punktiiriga).



Teisel muuseumikäigul siis alustasin ikkagi rööpakinnituste kontrollimisest ja see pilt on tehtud vaatega maketi seest väljapoole (ainuke võimalus näha, et mis seal toimub). Nüüd, kui ka see versioon oli ära kukkunud, tuli alustada uuesti nullist. Alustuseks proovisin vajutada sõrmega pöörangut probleemse koha juures ja see vetrus veidi, järelikult peab seal all asuma mingi tühik (plasti ja metallplaadi vahel siis). Nüüd tekkis äratundmine, et kaardunud rööpajupi ja õhuvahel on selles loos mingi kindel seos ja nagu edasine näitas, olin seekord õigel teel.



Kate on maas ja parajalt pirakas süvend sügavusega 1,7mm, ilusasti näha. Fleischmann-Profi plastikihi paksus on rööbastel 3,8mm (liiprite kohal) või 2,5mm (ballastiga liiprivahedes). Et süvendi sügavus on 1,7mm, siis selle koha peal on kihtide paksus vastavalt 2,1 ja 0,8mm! Sellele õhukesele kattele toetuvad 2 otsapidi kokku puutuvat rööpaniiti; umbes 20mm jagu jäiga kinnitusega rööbast ja 30mm jagu liikuvat sulgrööbast – enam nõrgemat kohta annab ühe pöörangu jaoks välja mõelda!

Nüüd tuli hakata välja mõtlema, et mis jõud selle nõrkuse ära kasutas ja pöörangu ühe haru kasutuskõlbmatuks muutis. Kui olin inimkäe ja sangpommi välistanud, jäi listi ainult üks kahtlusalune – Piko tankvedur BR95 (1-5-1T), mis sai ostetud 2019 aasta juulis ja on sõitnud tänaseni enam-vähem pooleks (korda mööda) kaubarongi sikutava mootorveduriga.



BR95 (1-5-1T) on uudistoode aastast 2017 ja enne seda olid tootmises juba BR82 ja BR 94.20 (mõlemad 0-5-0T), hiljem on lisandunud BR93 (1-4-1T), BR83.10 (1-4-2T) ja BR78 (2-3-2T). Julgen arvata, et neil kõigil on üks ühine konstruktsiooni omapära – pea kogu mootori ja hooratta raskus kandub üle viimasele veoratta paarile. Eriti ohtlikuks muutub selline raskus siis, kui rattapaar jääb seisma pöörangu kõige nõrgema koha peale (vahel isegi mitmeks päevaks). Kõik teised vedurid, millega olen kokku puutunud, on normaalsed, st et raskus jaotub ühtlasemalt läbi pöördvankrite. Fleischmann-Profi rööpad töötati välja ca 30 aastat tagasi ja normaalsete vedurite jaoks ning mingile Piko-Hiina leiutisele need muidugi ei sobi. Euroopa mudelraudtee on põhimõtteliselt detailideni MOROP-i poolt ära reguleeritud (mõõdud, värvid, kõverate raadiused jne) aga teljekoormus on jäänud täiesti vaateväljast kõrvale. Samas on just nende kohus näha oma reeglitega ette, et Euroopa mudelraudteedele ei satuks asju, mis lõhuvad või muul moel on tehniliselt sobimatud.

Avasin huvi pärast raamatu „Modellbahn – Pfelge und Reparatur“ (autor Klaus Müller, kirjastus „Transpress“, Berliin 1983). Sealt selgub, et analoogseid tankvedureid valmistati juba 70-ndatel, ainult et … nende mootorid olid ilma raske hoorattata.



Nüüd olen siis asetanud šablooni mehhanismidega täidetud süvendi kohale ja on ilmselge, et mingeid täiendavaid tugesid sinna mitte kuidagi juurde ei sokuta. Mis saab edasi?
1) Tankveduri BR95 sõidud on nüüdseks lõppenud. Tehniline tingimus r415 lubab seda jooksutada ainult välimisel ringil, aga nüüd, kus rikkis koha plast on osa oma jäikusest juba kaotanud, tuleks järgmised kõverdumised juba väga lühikese aja pärast.

2) Rööpaniidid tuleb muidugi sirgeks saada. Tangidega pusimise asemel eelistan sirgeks pressimist kruustangide vahel. Et kogu rööbastik on kinnitatud plastist korpusele pealtpoolt, siis peaks neid saama ka (vastupidises järjekorras siis) ära võtta. Hetkel täpsustangi seda lahtivõtmise tehnikat.

kas neil veduritel mitte p6hiraskus boileris pole ehk esimese 3 telje peale ei j22?...see niru mootor koos messingist hoorattaga nyyd kyll teab kui palju ei kaalu...

Selle veduri mootor koos hoorattaga kaalub 37 grammi. Sama mootor ilma hoorattata kaalub 23 grammi.
Vedur peaks kaaluma kusagil 400 grammi ringis, teljekoormuseks (eel- ja järeljooksu arvesse võtmata) 80 grammi ehk 40 grammi ratta kohta. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei tohiks nii väike kaal nii lühikest rööpajuppi kohe kuidagi kõveraks vajutada.
Kahtlustaksin pigem ikkagi inimkätt. Rööpa puhastamise käigus võis vabalt juhtuda et puhastusklotsile või sellele pika käepidemega puhastusvahendile (ei tule meelde mis nime asi kandis) on pisut liiga kõvasti peale vajutatud.
Lammutamise asemel tasuks tegelikult proovida kerkinud rööpaotsa mahalihvimist.

Kahjustada on saanud ka jäigalt kinnitutud ja liikuva sulgrööpa vaheline ühendusklemm (tagab sealjuures sulgrööpa vaba liikumise). Seega on vale raskus mõjunud kogu nõrgale lõigule (20 + 30 = 50mm). Jäiga ühendusega jupike kausiks muutunud ehk siis kiigub - kui üks otsadest on kõrval oleva jupiga tasapinnas, siis teine on üleval ja seda vahet on rohkem, kui millimeeter.

Rongimees Einar

Selle Hiina Piko BR 95 mis lõpetas sõitmise võin vahetada vanakooli piko BR 95 mis toodeti 1980aastatel või mingi teise veduri vastu?

Mind hakkas huvitama et kui tugev siis üldse on mudelraudtee rööbas. Võtsin siis jupi piko A-gleisi relssi (code100), toestasin ära nii et tugede vahele jäi 50mm ja hakkasin keskelt koormama. Alustasin 500 grammiga, selle peale relsijupp ei näidanud märkigi mingist deformatsioonist. Samuti ei juhtunud midagi 1kg koormusega, edasised koormamised juba hakkasid näitama mõningaid märke elastsest deformatsioonist. Raskused said mul otsa 7,12 kg juures. Selle raskuse juures nõtkus relss umbes 2,5-3mm aga see oli elastne deformatsioon. Plastse deformatsioonini, ehk selleni et kujumuutus oleks olnud jääv, ma ei jõudnudki.
Ma teadsin et relss on vertikaalsuunal üsna tugev, aga et nii tugev, seda ma küll ei oodanud.

Selliste katsete tulemused on ka teadmiseks vajalikud. Probleemi olemus taandub siis ikkagi sellele, et 50mm on kahes osas ja ühenduskoht on eriti lõdva (lahjem, kui tavalised rööbaste ühendamise tihvtid).

Rongimees Einar

Seekord sain siis pööranguvea põhjustajale täpselt pihta. Siinkohal on paslik meenutada ilmakuulsat detektiivi, Hercule Poirot, kes palju kordi on tunnistanud, et lahendus oli tal otse silme ees, aga tema ei märganud. Minuga oli samamoodi – otsisin algul valest kohast ja ilma fotosilma abita. Riströöpast lähtuvad jäiga kinnitusega rööpajupp ja liikuv sulgrööbas, olid kõigest kohad, kus vea tulemus ilmsiks tuli ning põhisüüdlaseks osutus hoopis plastist riströöbas. Ka sellel pildil on mõned kulumisjäljed selgelt näha – riströöpa pea on silmnähtavalt madalam ja mingi osa (ee, vasakul) lausa laiaks litsutud.



Sellel pildil on laiaks sõidetud osa juba esiplaanil ja näha on ka üks ära murdunud tükikese koht. Oma vaatlustulemuste kontrolliks tegin selle õnnetu veduriga (BR95) pöörangu peal nö näpukatse (asendasin elektrimotoorse jõu oma näppude jõuga) ja rööbastel juhtuv oli füüsiliselt tajutav. Anomaalia rööbastel hakkab hetkel, mil 3-nda veoratta paar jõuab riströöpale – korraga on vedur rööbastel kummalises ebastabiilses asendis ja eeljooksikud tõusevad üles. Kui riströöbas saab läbitud ja on aeg rööpaniidile ronida, võtab 3-ndat veoratast vastu tugev tõuge, mis vahel elektriga sõites terve veduri maha lükkab.



Seekord on fotosilm fikseerinud ära veel ühe kulumist näitava detaili – riströöpa ebaühtlaseks kulunud „rööpapea“. Need pöörangud on kasutusel juba 2004 aasta märtsist ja tekkis kahtlus, et ehk on ka teiste pöörangute riströöbastel kulumise jälgi. Oligi, aga need on nii väiksed, et sõiduomadusi ei mõjuta – vaid see üks, mida jaamateelt väljasõidul BR95 läbis, on tõsiselt ära kulutatud. Selles osas, et kogu selle jama taga on Piko BR95 ja Fleischmann-Profi pöörangute tehniline sobimatus, oli mul siiski õigus. 5 veoratast jäigal raamil ja ilmselt ka mittepiisava külglõtkuga, on Fleischmann-Profi väikese raadiusega pöörangute jaoks (r647mm) liig, mis liig. Vedurile sobiv väikseim kõver on r415 ja metallist rööpaniitidele ei tee veorataste surve vähimatki kurja aga plastiga on hoopis teine lugu (Piko enda pöörangud on r906mm).



Mis edasi? Fleischmann-Profi rööbaste tootmine lõpetati juba aastaid tagasi ja viimased laojäägid on ka poodides läbi müüdud - seega jääb asendamine uuega ära. Auruveduri BR95 saab panna kõrvalteed läbiva kaubarongi ette, nii et hetkel jääb tagavaraveduriks. Kas reisirong ka sõitma hakkab? Tegin veel ühe näpukatse ja kasutasin seekord üht mittetöötavat Bo-Bo teljevalemiga mootorvedurit. Käsi ei tundnud ära ühtegi tõuget ega vajumist ning vedur läbis sõrmega lükates kogu pöörangu veatult. Niisiis tuleb sinna osta uus, mitte väga pikk, mootorvedur (rööpalõik, millelt saab voolu välja lülitada, on pikkade vedurite jaoks liiga lühike).

Riströöbas ei tohiks sõidetavust mõjutada, seal võivad need vahed ja astmed olla, kuidas tahes, tee peal hoiab vedurit hoopis ")" kujuline kontrarööbas raamrööpa ääres. Silma järgi vaadates tundub see lühikesevõitu. Eriti kui arvestada veel veduri jäika raami ja viit telge.
Aga võta nihik või kaliiber ja vaata hoopis veduri rattapaarid üle.
Mina nägin kurja vaeva Liliputi BR78-ga aastast 1970, mis vanal Piko Juniori plekkrööpal sõitis ilusti, aga korralikul mudelrööpal väänas end kurvides maha. Mõistatasin ja mõistatasin, viimaks võtsin nihiku ja NEM normid ette ja hakkasin rataste vahesid mõõtma. Üks otsmine vedav rattapaar (neid on sel veduril kolm) oli pool millimeetrit kitsam kui pidanuks. Sai see siis õigeks pressitud ja nüüd vedur sõidab nagu muiste.

See variant on tõesti läbi vaatamata, aitäh hea soovituse eest.

Rongimees Einar

See reisirong seisis 3-ndal teel juba üle poole aasta, sest Piko tankvedur BR95 oli lõhkunud pöörangu ja polnud võimeline ise seda enam ületama. Õnneks pöörangu probleem uuele vedurile (Poola kirjetega ST44, Eestis tuntud kui M62) ei mõju ja hetkel väljubki reisirong oma esimestele ringidele. Uue pöörangu ostmine jäi väliste asjaolude tõttu talvel soiku ja nüüd on siis suur kiire väljavahetamisega päevakorrast maas. Kui võimalus avaneb, ostan muidugi uue Fleischmann-Profi parempöörangu ikkagi ära.



Reisirong saabub jaama 3-ndale teele ja 4-ndal teel seisev kaubarong võib nüüd mõne aja puhata. Nii ongi algusest peale mõeldud, et sõidavad korda-mööda.



Seekord tuli maketile jällegi 2 uut vedurit korraga ja teine tulija on Roco BR V100. Sisemise ringi jaoks ideaalse pikkuse ja konstruktsiooniga vedur (2 sellist on juba ribadeks jooksutatud) ja et uudistoote (uue partii siis) hind oli ka väga soodne, tegime ostu ära. Ka sisemisel ringil peab idee järgi olema 2 rongi, mis siis kordamööda sõidavad. Paraku on viimastel aastatel olnud Piko praagi osakaal lubamatult suur (iga teine on tugeva kiiksuga), nii et teist rongi pole aastaid õnnestunud peale panna. Nüüd on siis muutus toimunud (uus vedur on tõusul ja sikutab enda järel sinist vagunit).

See õnnetu tankvedur BR95 on ka pildi peale jäänud (seisab depoos otse veetorni ees). Seda, et pean tehniliselt töökorras veduri seisma panema, pole varem kunagi juhtunud. Tehniliste tingimuste järgi (min r415) suudab vedur sõita vaid välimisel ringil, ehk siis üle pöörangu, mille kõrvale suunduva haru enda jaoks juba ära lammutas.

Lõpetuseks pilt reisirongi saabumisest jaama (situatsioon, mis on minu jaoks suur kergendus).

admin kirjutas:

Kui võimalus avaneb, ostan muidugi uue Fleischmann-Profi parempöörangu ikkagi ära.

Pane sinna Piko, või kui ei peaks rööpakõrgus sobima, siis Peco või Roco tavaline, st ballastita pöörang.

Piko pöörangu raadius on 908mm, Fleischmann-Profi oma aga 646mm. Pole midagi teha, Zapakale mersu mootorit peale ei mahuta!

Rongimees Einar

admin kirjutas:

Piko pöörangu raadius on 908mm, Fleischmann-Profi oma aga 646mm. Pole midagi teha, Zapakale mersu mootorit peale ei mahuta!

Ballastita pöörangu raadiust väiksemaks teha on üsna lihtne, pole isegi vaja pöörangut laiali lammutada. Tööriistadest on vaja väikest saagi (või teravat nuga või lõiketange).

Pöörangu raam tuleb punaste joontega näidatud kohtadest läbi lõigata (liiprite vahelt umbes millimeetri jagu plastikut välja) ja siniste nooltega näidatud suunas liipriotsi üksteisele lähemale surudes muutub pööranguraadius nagu nõiaväel väiksemaks. Pildilolevale pöörangule tekitasin ma raadiuse R2 (421,9 mm)

Rööpaniidi kõrgused on Pikol ja Fleischmann Profil samuti erinevad ja nende ühendamine omavahel nõuab täiendavat ruumi, mida praegusel juhul pole kusagilt võtta.

Rongimees Einar