TEEMA:

Nüüd on aeg ka mõned Mänguasjamuuseumi maketi teemad foorumisse tuua. Praeguse maketi ehitamine algas juba 14 aastat tagasi ja sellega seotut võib puudutada siis, kui mingil põhjusel jutuks tuleb. Eeskätt tahan keskenduda nendele teemadele, mis praegu aktuaalseks on muutunud ja vajavad ka Teie nõuandeid.



Aprillis võtsin ette käigu muuseumi maketi juurde selleks, et liimida tagasi mõned aja jooksul lahti kuivanud figuurid. Nagu on harjumuseks saanud, tegin enne ära tulekut ka ühe mündiga käivitatud kontrollsõidu. Oi-oi-oi, üllatus meeldivate hulka ei kuulunud, sest välimisel ringil reisirongi sikutava auruveduri eeljooksik oli rööbastelt maas. Panin rattad paika, aga esimesel väljasõdu pöörangul viskas jälle rattad rööbastelt maha. Peale kolmandat, edutut katset, tuli hakata põhjuseid lähemalt uurima. Selgus, et riströöpast sulgrööpani asetsev jäiga kinnitusega rööpalõik oli millegipärast kerkinud ja eeljooksiku rattad läksid sulgrööpast lihtsalt üle (otse muidugi). Midagi oli pööranguga juhtunud aga et see oli ootamatu, siis ei osanud esimesel hetkel teha muud, kui saatsin ringile kõrvalteel seisnud kaubarongi. Koduteel käisid peast läbi esimesena 2 versiooni, rööpajupp oli millegipärast liiprite küljest lahti saanud või et mingi võõrkeha oli pöörangu alla sattunud.



Et mõned pöörangud olid ehitamisel üle jäänud, siis alustasin kodus oma uurimistööga. Nagu näete, on Fleischmann-Profi pöörangud kaetud alt parajalt jäigast plekist plaadiga ning võõrkeha sattumine pöörangu alla langeb põhjuste listist kohe välja. Selle pildi tegin peale teist käiku muuseumi, kui selgus et ka rööpaniidi lahti tulek on välistatud ja šabloon, mida pildil samuti näete, on juba hädavajalik abivahend edasiste uurimiste läbiviimisel. Šabloon on mõõdult aluspleki koopia, millele olen peale joonistanud teisel pool kulgevad rööpaniidid (liikuvad sulgrööpad on kujutatud punktiiriga).



Teisel muuseumikäigul siis alustasin ikkagi rööpakinnituste kontrollimisest ja see pilt on tehtud vaatega maketi seest väljapoole (ainuke võimalus näha, et mis seal toimub). Nüüd, kui ka see versioon oli ära kukkunud, tuli alustada uuesti nullist. Alustuseks proovisin vajutada sõrmega pöörangut probleemse koha juures ja see vetrus veidi, järelikult peab seal all asuma mingi tühik (plasti ja metallplaadi vahel siis). Nüüd tekkis äratundmine, et kaardunud rööpajupi ja õhuvahel on selles loos mingi kindel seos ja nagu edasine näitas, olin seekord õigel teel.



Kate on maas ja parajalt pirakas süvend sügavusega 1,7mm, ilusasti näha. Fleischmann-Profi plastikihi paksus on rööbastel 3,8mm (liiprite kohal) või 2,5mm (ballastiga liiprivahedes). Et süvendi sügavus on 1,7mm, siis selle koha peal on kihtide paksus vastavalt 2,1 ja 0,8mm! Sellele õhukesele kattele toetuvad 2 otsapidi kokku puutuvat rööpaniiti; umbes 20mm jagu jäiga kinnitusega rööbast ja 30mm jagu liikuvat sulgrööbast – enam nõrgemat kohta annab ühe pöörangu jaoks välja mõelda!

Nüüd tuli hakata välja mõtlema, et mis jõud selle nõrkuse ära kasutas ja pöörangu ühe haru kasutuskõlbmatuks muutis. Kui olin inimkäe ja sangpommi välistanud, jäi listi ainult üks kahtlusalune – Piko tankvedur BR95 (1-5-1T), mis sai ostetud 2019 aasta juulis ja on sõitnud tänaseni enam-vähem pooleks (korda mööda) kaubarongi sikutava mootorveduriga.



BR95 (1-5-1T) on uudistoode aastast 2017 ja enne seda olid tootmises juba BR82 ja BR 94.20 (mõlemad 0-5-0T), hiljem on lisandunud BR93 (1-4-1T), BR83.10 (1-4-2T) ja BR78 (2-3-2T). Julgen arvata, et neil kõigil on üks ühine konstruktsiooni omapära – pea kogu mootori ja hooratta raskus kandub üle viimasele veoratta paarile. Eriti ohtlikuks muutub selline raskus siis, kui rattapaar jääb seisma pöörangu kõige nõrgema koha peale (vahel isegi mitmeks päevaks). Kõik teised vedurid, millega olen kokku puutunud, on normaalsed, st et raskus jaotub ühtlasemalt läbi pöördvankrite. Fleischmann-Profi rööpad töötati välja ca 30 aastat tagasi ja normaalsete vedurite jaoks ning mingile Piko-Hiina leiutisele need muidugi ei sobi. Euroopa mudelraudtee on põhimõtteliselt detailideni MOROP-i poolt ära reguleeritud (mõõdud, värvid, kõverate raadiused jne) aga teljekoormus on jäänud täiesti vaateväljast kõrvale. Samas on just nende kohus näha oma reeglitega ette, et Euroopa mudelraudteedele ei satuks asju, mis lõhuvad või muul moel on tehniliselt sobimatud.

Avasin huvi pärast raamatu „Modellbahn – Pfelge und Reparatur“ (autor Klaus Müller, kirjastus „Transpress“, Berliin 1983). Sealt selgub, et analoogseid tankvedureid valmistati juba 70-ndatel, ainult et … nende mootorid olid ilma raske hoorattata.



Nüüd olen siis asetanud šablooni mehhanismidega täidetud süvendi kohale ja on ilmselge, et mingeid täiendavaid tugesid sinna mitte kuidagi juurde ei sokuta. Mis saab edasi?
1) Tankveduri BR95 sõidud on nüüdseks lõppenud. Tehniline tingimus r415 lubab seda jooksutada ainult välimisel ringil, aga nüüd, kus rikkis koha plast on osa oma jäikusest juba kaotanud, tuleks järgmised kõverdumised juba väga lühikese aja pärast.

2) Rööpaniidid tuleb muidugi sirgeks saada. Tangidega pusimise asemel eelistan sirgeks pressimist kruustangide vahel. Et kogu rööbastik on kinnitatud plastist korpusele pealtpoolt, siis peaks neid saama ka (vastupidises järjekorras siis) ära võtta. Hetkel täpsustangi seda lahtivõtmise tehnikat.

kas neil veduritel mitte p6hiraskus boileris pole ehk esimese 3 telje peale ei j22?...see niru mootor koos messingist hoorattaga nyyd kyll teab kui palju ei kaalu...

Selle veduri mootor koos hoorattaga kaalub 37 grammi. Sama mootor ilma hoorattata kaalub 23 grammi.
Vedur peaks kaaluma kusagil 400 grammi ringis, teljekoormuseks (eel- ja järeljooksu arvesse võtmata) 80 grammi ehk 40 grammi ratta kohta. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei tohiks nii väike kaal nii lühikest rööpajuppi kohe kuidagi kõveraks vajutada.
Kahtlustaksin pigem ikkagi inimkätt. Rööpa puhastamise käigus võis vabalt juhtuda et puhastusklotsile või sellele pika käepidemega puhastusvahendile (ei tule meelde mis nime asi kandis) on pisut liiga kõvasti peale vajutatud.
Lammutamise asemel tasuks tegelikult proovida kerkinud rööpaotsa mahalihvimist.

Kahjustada on saanud ka jäigalt kinnitutud ja liikuva sulgrööpa vaheline ühendusklemm (tagab sealjuures sulgrööpa vaba liikumise). Seega on vale raskus mõjunud kogu nõrgale lõigule (20 + 30 = 50mm). Jäiga ühendusega jupike kausiks muutunud ehk siis kiigub - kui üks otsadest on kõrval oleva jupiga tasapinnas, siis teine on üleval ja seda vahet on rohkem, kui millimeeter.

Rongimees Einar

Selle Hiina Piko BR 95 mis lõpetas sõitmise võin vahetada vanakooli piko BR 95 mis toodeti 1980aastatel või mingi teise veduri vastu?

Mind hakkas huvitama et kui tugev siis üldse on mudelraudtee rööbas. Võtsin siis jupi piko A-gleisi relssi (code100), toestasin ära nii et tugede vahele jäi 50mm ja hakkasin keskelt koormama. Alustasin 500 grammiga, selle peale relsijupp ei näidanud märkigi mingist deformatsioonist. Samuti ei juhtunud midagi 1kg koormusega, edasised koormamised juba hakkasid näitama mõningaid märke elastsest deformatsioonist. Raskused said mul otsa 7,12 kg juures. Selle raskuse juures nõtkus relss umbes 2,5-3mm aga see oli elastne deformatsioon. Plastse deformatsioonini, ehk selleni et kujumuutus oleks olnud jääv, ma ei jõudnudki.
Ma teadsin et relss on vertikaalsuunal üsna tugev, aga et nii tugev, seda ma küll ei oodanud.

Selliste katsete tulemused on ka teadmiseks vajalikud. Probleemi olemus taandub siis ikkagi sellele, et 50mm on kahes osas ja ühenduskoht on eriti lõdva (lahjem, kui tavalised rööbaste ühendamise tihvtid).

Rongimees Einar