TEEMA:

Ühe meetrise aknalaiuse järgi ligi sajameetrise hoone mõõtude tuletamine läheb kindlasti lappama
Kui täpseks tahtnuks minna, ma mõõtnuks tuimalt need aknad ja aknavahed mõõdulindiga ära. Vagunite kallal olen sellist asja palju praktiseerinud. Majadega olen laisem, lihtsam viis on panna seina äärde või karniisile tollipulk ja siis pildistada. Võimalikult kaugelt võimalikult suure zoomiga, et perspektiivimoonutused minimaalsed oleks. Valga jaama puhul on see muidugi problemaatiline. Aga saab pildistada lõikhaaval.

Toona mul ehituspoe korralikku triibulist tollipulka ei olnud, asja ajas ära lihtne meetrine kaigas, millele markeriga paksud mustad jutid veetud iga 10cm tagant.

Kasutasin ju ise täpselt sama tehnikat, ainult et tollipulka asendas täpne aknalaius. Pildistamine jupikaupa, seda tegin ka, aga ainult väikesed osad jäävad peale. Ülekäigusillalt tehtud pilte olen näinud ka kasutuskõlblik polnud neist ükski, liiga nurga alla. Ainukesed olidki paar drooniga tehtud pilti (minul drooni ei ole). Eelmine suurem kogemus oli tigutorni ehitamine HO-maketile ja seal polnud isegi korralikest piltidest mõõdu võtmiseks olulist kasu. Seega on minu lähenemisnurk lihtne - võimalikult täpne (äratuntavate detailide, mitte mõõtude kaudu) originaali järgi aimamine.

Rongimees Einar

Maketi ehitamine on edukalt lõpule jõudnud (va väikesed lisamised, nagu ikka) ning käes on järgmine etapp – veeremi kohandamine pikaks tööks maketil. Esimesed probleemid ilmnesid juba nädal peale avamist st et Piko reisivagunite standardsidurid ei pidanud vaguneid kinni. Vana tuttav probleem – järsul voolu väljalülitumisel jooksevad vagunid inertsist kokku ning sidurite fikseerivad aasad kerkivad üles. Voolu järsul sisselülitumisel ei jõua kerkinud aasad nii ruttu laskuda ja ongi vagun lahti. Seda, et selline inerts ka kahe lühikese vaguniga toimib, ma ei oodanud (Mänguasjamuuseumis juhtus see pikemate vagunitega ja veduri sabas oli neid kah rohkem). Tellisin kohe 2 komplekti Piko jäiga ühenduse käpakesi, mida kasutan Mänguasjamuuseumis juba mitu aastat ja on end täielikult õigustanud. Pildil ongi siis külili standardsidur ja jäiga ühenduse käpake. Lühike sõidusuts (ainult paar tundi Valgas) sai teoks 7-ndal märtsil.



Kohale jõudes nägi reisirong välja natuke kentsakas; kõigepealt veduri katlaosa kabiiniga, siis 2 reisivagunit ning tender kõige lõpus! See oli vihje järgmisele probleemile – kerge, ilma mootorita tender, ei püsinud korralikult rööbastel. Et otse katlaosa taha haagitud reisivagun püsis rööbastel korralikult, siis tuli hakata otsima viga tendri juurest. Nagu pildilt näete, on rattatelgede laagrid lihtsalt butafooria ja suur õhuvahe näitab ära, et lõtk on oma 6mm! Panin tendri rööbastele ja simuleerisin voolu väljalülitamise hetke (vagunid jooksevad inertsist peale ja lükkavad tendri tänu suurele lõtkule korralikult risti).

Mida teha, kas panna kahele poole butafooria siseküljele lõtku piiravad liistud või plommida laagriteks hetkel laagrite kohti tähistavad sisselõiked? Seda peab veel mõtlema ja Teie soovitused võivad ka väga kasuks olla. Ka rattapaarid äratavad tähelepanu, sest ühe ratta juures on mingi must rõngas ja teisel pool ei ole. Mis on nende otstarve ja kas tõesti peab neid olema ainult 1 rattapaari kohta?



Ettenägelikult (kogemus ütles), sai soetatud igaks juhuks ka 3-s rongikoosseis ja nüüd, kus auruvedurist õiget töölooma hetkel ei ole, oli vedurite vahetus iseenesestki mõista. Eks siis tekkiski idee, proovida ka üht pikemat, 4-st vagunist koosnevat kauba-reisirongi jooksutada. Haakisin koosseisu kokku ja üritasin… See rong ei läbinud ühtegi ringi, sest mingil põhjusel tulid tagumised (kaubavagunid) rööbastelt maha. Oh-oh-oo, uued probleemid toodi lausa kandikul ja valgete kinnastega kätte. Võtsin siis probleemsed kaubavagunid tagant ära. Nüüd sõitis rong laitmatult, aga vagunite rattatelgede hääl oli kurjakuulutav (järgmine samm oleks kinni kiilumine). Et kaks olulist asja, õli ja luup-prillid, olid kodus, siis jääb täpsem lahenduse otsimine järgmise Valga sõidu kavasse (aprillis). Lõtk 2-teljeliste vagunite rattalaagrites tundus olevat suurevõitu küll. Iseenesest on probleem minu jaoks juba vana tuttav – umbes 15 aastat tagasi tuli sama ette Fleischmanni 2-teljeliste reisivagunitega. Erinevus on vaid selles, et lõtk muutus tookord suureks aasta jooksul ja rööpad olid sealjuures väiksema kõveraga (r358). Vaatasin ühest targast raamatust järele ja põhjus võib olla ka erinevates materjalides - Fleischmann teeb laagrid ja pöördvankrid polüamiidist (pidavat olema parim nende asjade tegemiseks) aga Piko kasutab polüstürooli.



Reisivagunid olid siis ka hetkel mängust väljas ja nii panin peale need 2 4-teljelist kaubavagunit ning lülitasin voolu sisse. Esimese hooga kiskus müstikaks – ikka ja jälle läksid vagunid mingil hetkel rööbastelt maha. Tegelikult oli neid kohti kaks. Silma ei hakanud ühtegi defekti ega anomaaliat ning sõrmega katsudes ka midagi imelikku ära ei tundnud. Lihtne analüüs näitas, et alumisel ringil on 2 S-kurvi (kõver – sirge – kõver teisele poole) ja maha minek juhtus alati sisenemisel tagumisse kurvi. Panin uuesti rongi sõitma ja vaatasin lähemalt, et mis seal ikkagi juhtub. Ära nägin – ühel hetkel läksid vagunite puhvrid kokku ja surusid tagumise vaguni rööbastelt maha. Võtsin siis ühel vagunil puhvrid ära (väga lihtne tegevus, sest liimi polnud kasutatud) ja ime oligi sündinud – rong sõitis laitmatult.

Pildiga, millega see lõik algab, läks algul veidi nihu, sest tahtsin pildistada sidurite ühendust. Hiljem avastasin, et olen peale saanud midagi palju olulisemat – reisivagunite ja kaubavagunite puhvrid on erineva pikkusega! Kodus võtsin hiljem ette oma kõige uuema Piko kataloogi (2017) ja sain veel targemaks. Selle reisirongi täispikkus on 502mm, veduri pikkus on 202mm ja vagunite pikkus on 147mm. Puuduvad 6mm (täpsemalt 2 x 3mm), mis kogupikkust juurde annavad, on siis standardsidurite loomulik lõtk. Jäikadel siduritel, mille asemele panin, lõtku ei ole ja seega oli ka vagunite vahe ka 3mm lühem. Lahendatud!



Sinine porgand ja sinine kaubarong sinise järve taga! Tegelikult pole värvil üldsegi tähtsust - peaasi, et liiguvad!

Eks selliseid lühisõite võib teinekordki ette tulla, aga alates 23 jaanuarist, kui Elron oma sõiduplaani muutis, muutus asi natuke jamaks. Rong, mis varem väljus Tartu poole tagasi kell 13 05, teeb seda nüüd tund aega varem. Seega saab lühikeste töösutsude korral tagasi Tartusse kell 13 00 või 15 00 väljuva bussiga. Mina tulin seekord selle 13 00 väljuvaga ja see oli ajalooline sõit – ikkagi esimest korda elus selle paljuräägitud tasuta ühistranspordiga. Tund ja 40 kannatamist kitsaste istmevahedega bussis sõitma eriti ei meelita ja külavahebussiga pole ma juba aastakümneid sõitnud. Üritasin tukkuda, aga aeg-ajalt tegin silmad lahti ka ja ühel korral täitsa õigel ajal, kui buss sõitis sisse peatusesse nimega Saksamatsi. Tuleb välja, et Lemmatsi ja Õnnematsi polegi ainukesed matsi-liitega kohanimed. Jälle targem!

admin kirjutas:

Ka rattapaarid äratavad tähelepanu, sest ühe ratta juures on mingi must rõngas ja teisel pool ei ole. Mis on nende otstarve ja kas tõesti peab neid olema ainult 1 rattapaari kohta?

kas need pole mitte lihtsad isolatsioonir6ngad telje/v6lli ja ratta vahel?..

See vedur ei ole ilmselt kuigi hea valik maketi jaoks - ta on liiga kiire ja kiirendused-aeglustused on väga järsud. Ka on ta (suurel kiirusel) üsna tundlik võimalike rööpapaigaldusvigade suhtes. Reageerib üsna üheselt - lendab rööpalt välja. Pole ka ime - antud vedur on mänguasi ja mõeldud lastele trööpamiseks sest kannatab ka küllaltki karmi kohtlemist. Enda kogemus - kaks korda laualt maha ja vastu betooni ei teinud vedurile vähimatki häda.
Tender tahab muidugi suht tihedat määrimist - rattavõllid hakkavad kiiresti üsna vastikult kriuksuma.

Mis tendrisse puutub, siis jah, esimese ja viimase rattapaari küljesuunaline liikumine on mõttekas ära piirata. Õige paksusega plastikutükid peaksid asja ära ajama.
Samuti tasuks tendrile natuke kaalu lisada.

Seda sinist PKP diiselvedurit ei oska kommenteerida - seda mul pole ja (kui keegi seda mulle just ei kingi) ilmselt ei hakkagi olema.
Vagunid tulevad s-kurvis rööpalt maha suure tõenäosusega selle pärast et nad on liiga kerged ja see lühisidurimehhanism ei paista ka kõige õnnestunum olema.
Ma katsetasin seda mahatulekut samasuguste vagunitega ja 40g lisaraskust per vagun lõpetas selle jama ära.

Kui ma esimest korda Valga Muuseumi jõudsin, oli see õnnetu veduriga stardikomplekt juba ära ostetud. Ka minus äratas see hind ja väljanägemine kahtlust, sellest ka siis kohe ka 3-nda rongi ostmine. See sinine vedur on suurepärane, Mänguasjamuuseumis hakkab juba 4-s aasta jooksma (sikutab rongi sisemisel, tõusudega ringil r358mm).

Lisaraskuse peale mõtlesin küll ja ilmselt teen ka selle täienduse ära.

Rongimees Einar