TEEMA:

„Nagu välk selgest taevast“ – selline on minu hinnang e-kirjale, mis 1 septembri õhtul minu postkasti potsatas. Valga Muuseum, küsis, et kas ma olen nõus neid lastenurga maketi ehitamisel abistama. Ühe stardika olid nad juba ära ostnud, aga siis jäid teema edasi arendamisega hätta. Pealegi, oli asjaga päris kiire, sest soovisid selle juba novembri kuu jooksul enam-vähem valmis saada. Tähtaja põhjuse leiame ajaloost - täpselt 135 aastat tagasi, täpsemalt 19 novembril 1887, avati rongiliiklus Tartu – Valga liinil.

Juhtumisi oli minu jaoks selle kooliaasta algus eelmistest erinev ja tunnid algasid alles 12 septembril – seega oli mul pea 2 nädalat aega, mis teede- ja situatsiooniplaani väljatöötamiseks ning ostunimekirjade koostamiseks vaja, täiesti olemas. Võtsin pakkumise vastu.



Esimeses telefonivestluses selgus, et makett peab tulema 2 teega ja minus äratas see imestust, sest 2-teeline raudtee seondub nagu rohkem Tapa – Tallinna või Tallinn – Keila raudteega. Igaks juhuks palusin oma nägemuse maketist vaba käega üles joonistada ja seda pilti Te siin näetegi. Eesti keele väljendusrikkus on uskumatult lai, isegi „2-e teeline raudtee“ pakub mitmeid tõlgendusvõimalusi!

Mulle hakkas muuseumi pakutud idee meeldima, sest oma lihtsuses ja mängulisuses on see ju lausa geniaalne.



Täna näeb situatsiooniplaan välja selline, mis algsest erineb vaid paari detaili võrra. Piko ballastiga rööpaid pole ma varem käes hoidnud ega ka plaanile pannud. Teede valikust puuduvad fleksid ja seega on kasutusel vaid standardsuurusega jupid. Eeldasin, et Valga idee väljamängimine rööbastega saab olema paari õhtu sisuks, aga seekord suutsin siis ka end üllatada ja mõlemad ringid said täpselt kokku (arvuti lubab maksimaalseks hälbeks ringi sulgumisel kuni 3mm) vähem kui tunniga (just sellisena näete neid ka plaanil).

Et makett on üsna suur (tagumine äär 2492mm, vasak külg 1990mm, kokku umbes 4m2), siis otsustasin panustada kujundamisel suurtele objektidele ja vahemaadele. Ka see vaatenurk on minu jaoks esmakordne, sest kõik varasemad plaanid on maadelnud ruumipuudusega ja üritanud asju võimalikult tihedalt kokku suruda.

Nüüd on paras aeg küsida, et kuidas see makett siis nii ruttu valmis saab, kui mina ise loodan hakkama saada enam-vähem 10 Valga sõiduga (a´ 5 tundi seanss). Valga Muuseumi juures toimivad mitmesugused töötoad, mille sisuks on erinev meisterdamine ja nokitsemine. Maketi ehitamise jaoks on siis ka oma töötuba, kus vabatahtlikud huvilised õpivad ära töövõtted ja panevad oskused maketile. Majade kokku panek on tänaseks praktiliselt lõpetatud ja eks see ikka üks talentide otsimise konkurss ka oli - mõni proovis ja rohkem ei soovi, samas leidsime üles ka tõeliselt kuldsed käed. Nende kanda jääbki ka suur osa kujundusega seotud töödest (katmine kipssidega ja kruntvärviga, erinevate pahtlite paneks, staatilise muru panek, purud, puud ja põõsad jne..). Loomulikult käib iga töölõigu juurde ka väike minupoolne töövõtete tutvustamine.



See pilt on tehtud 11 oktoobril – alumine ring on valmis ja vedur teeb esimest proovisõitu. Tegelikult oleks pidanud see juhtuma juba 4 oktoobril, aga maketi aluse ehitamine oli minu jaoks , nagu külm dušš. Puutöömees, kes aluse tegi, oli muidu tore mees, aga valesid otsuseid võttis vastu palju, pärast oli ise ka õnnetu, et niipalju viltu läks. Kõigepealt ei saanud ta hakkama aja planeerimisega – alus oleks pidanud esialgsete plaanide järgi olema valmis juba 4 oktoobril ja 2-korruse ring töötama hiljemalt 11 oktoobri õhtuks (tegelikult toimus esimene sõit alles 1 novembril). Teine suur apsakas oli vale materjali valik – tume veekindel vineer on viimane asi, mida maketi ehitamiseks kasutada.

1) Joonte ja mõõdupunktide peale kandmine pliiatsiga küll õnnestub, aga nende nägemiseks peab väga lähedalt vaatama. Valge marker praktiliselt märke endast maha ei jäta ja vedel kriit on ainus, mida kasutada saab. Paraku peab kriidipliiats olema joonistamise ajal aluse suhtes täisnurga all ehk siis kontuurjoonte tõmbamisel mingi objekti järgi, tekid 2-4mm nihe joone ja tegeliku piiri vahel.

2) Ka kruvidesse ei suhtu veekindel vineer kuigi sõbralikult. Isegi isepuurivate kruvidega kinnitamisel oli vaja kasutada füüsilist jõudu. Et 2-e korruse plaatide ja neid üleval hoidvate distantsklotside kinnitamine oli minu rida, siis lahendasin probleemi kahe akutrelli abil, mille Tartust kaasa võtsin. Ühega puurisin plaati augu sisse, et siis teise abil kruvi distantsklotsi sisse kruvida. Rööpad kinnitasin Piko rööpakruvidega (1,4 x 18mm), mille ristpea oli nii väike, et ainult kellasepa kruvikeeraja sobis. Võtsin jällegi 2 akutrelli, ühega puurisin 1,5mm läbimõõduga augu umbes 2/3 plaadi paksuse jagu ja sealt edasi teise puuriga (0,8mm) veel millimeetri-paar. Kellasepa kruvikeeraja jaoks oli seda materjali jäikust ikkagi liiga palju, nii et viimase millimeetri keerasin sisse väikeste näpitstangidega!

Puutöömees oli materjali ostes panustanud tugevusele ja võimalikele tagasilöökidele maketi ehitamise ajal, mille just see liigne tugevus koos tumeda tooniga esile kutsus, ta siis mõelda ei osanud.



Sellisena nägi maketi ehitus välja 18 oktoobril, kui tööriistad juba kotti pandud ja jalad hakkasid rada rongijaama minekuks otsima. Võidujooks ajaga kogub tuure, aga see ei olnud ainuke võidulidumine, milles pidin selle maketi jaoks osalema. Tühjenevad poeletid ja tootjate laoriiulid oli ootamatu paratamatus, millega tuli tegeleda. Veel aasta tagasi, kui enda maketi jaoks asju ja materjale ostsin, oli piilt hoopis teine.

Ülemisel korrusel hakkab muuseumirahva soovil sõitma 2-e vaguniga diiselrong „Sinine porgand“. Kui Piko kodulehele sobivat mudelit otsima läksin, leidsin ainult ühe, see oli sinine „Stadler GTW 6/2“ ja kõrval oli kollane märgike, mis tähendab siis, et viimane. Kätte saime! Hobimaailma kaubariiulid said veelgi rohkem kannatada ja neid asju, mille laoseisuks jäi peale ostu sooritamist „0“, oli kümne ringis.



25 oktoobri õhtuks oli siis pilt selline – 2-e korruse vineer on kinnitatud, aga rööpad veel lahti ja sillapostid samuti (alusele kinnitamata ja ülevalt poolt liimimata). Sillapostid saavadki selle jutuosa juhtlõngaks. Septembris selgus siis, et ainuke koht, kus neid nii vajalikke asjakesi osta saab, oli Modellbahnshop-Lippe (ka tootja ladu oli tühi). 24 septembril vormistasin siis ostu ära ja paki sain kätte …. 22 oktoobril!

Lippe kaubavalikut uurisin septembris palju ja silma jäid suured muutused – sortiment oli oluliselt vähenenud ja paljudele, veel listi jäänud toodetele, oli juurde pandud sildid „Uus partii saabub oktoobris“, „Saabub varsti“ või „Ettetellimisel“. Muidugi oli ka neid, mille laoseisu näitavas „fooris“ oli hall ehk maakeeli „0“. Mina panin oma tellimuse sisse loomulikult vaid neid asju, mille kõrval ilutses lubavalt roheline märgike.

Ostuhetkel ja ka paar päeva hiljem saadetud (seega üle kontrollitud) arve näitasid, et kõik tellitud kaubad on ka tegelikult olemas ja nii ma arve siis ära maksingi. Paari päeva pärast tuli teade, et üks automudel, mille ma enda maketi jaoks osta tahtsin, oli listis arvutivea tõttu ning selle eest küsitud raha tagastati minu arvele. Nüüd läks veel paar nädalat, ja kui pakki ikka veel ei tulnud, tegin juba järelpärimise. Vastati, et üks osa tellitud kaubast (sillapostid siis) on alles teel poe poole ja kui kohale jõuavad, panevad paki kohe teele. Seega on hakanud ka Lippe müüma kaupa, mida reaalselt veel riiulitel ei ole!

21 oktoobri hommikul selgus, et koos „Postimehega“ oli Express Post pannud minu postkasti ka ühe lihtkirja. Kirja saatjaks oli Itella Smartpost ja nad kirjutasid, et on saabunud üks pakk, mis igatseb minu juurde jõudmisest ning paluti kohesest võtta nendega võtta ühendust telefoni teel. Järgmise päeva pärastlõunaks oli pakk ilusasti Kvartali pakiautomaati jõudnud. Ostu vormistamisel panin tähele küll. et Lippe on järjekordselt kullerteenuse firmat vahetanud ja seekord oli selle rea peal mingi Eestis täiesti tundmatu tegija. Kui paki kätte sain, vaatasin kohe üle, et mida siis paki peale kirjutatud on – peale posti aadressi mitte midagi (ei telefoninumbrit ega e-posti aadressi). Lippe üritab ilmselt iga hinna eest hoida taset „üle 100 eurose paki kätte toimetamine 3.90€ eest ja nagu nüüd teame, kvaliteedi langemise hinnaga. Ahjaa, teade paki teele saatmise kohta Saksamaalt ja jälgimine teekonnal kuuluvad nüüd ulmekirjanduse valdkonda!



See pilt on, nagu eelminegi, tehtud 25 oktoobril, aga see on ka esimene kord, kus midagi hakkab ilmet võtma ka tagumise ääre juures. Nädala pärast, järgmisel teisipäeval siis, lähevad rööpad kinni, juhtmed külge ja Sinine porgand teeb oma esimesed ringid. Seejärel läheb lahti alusmaastiku ehitamiseks ja mõned tunnelisuud jõuab ka ära panna. Seekord on nii tunnelisuud, kui ka tugimüürid Noch´i toodetud ja see minu jaoks esimene kokkupuude , sest varasemalt olen kasutanud Falleri analoogset kaupa. Falleri omad on üle poole õhemad, pehmemad ja neid on kergem lõigata, samas tuleb neile alati ka vineerist või vahtplastist tugevdav alus paigaldada. Noch´i omad saavad hakkama ka iseseisvalt (ilma tugevdusteta), ainult natuke liimi tuleb lisada, et rändama ei läheks.

admin kirjutas:

Ostu vormistamisel panin tähele küll. et Lippe on järjekordselt kullerteenuse firmat vahetanud ja seekord oli selle rea peal mingi Eestis täiesti tundmatu tegija. Kui paki kätte sain, vaatasin kohe üle, et mida siis paki peale kirjutatud on – peale posti aadressi mitte midagi (ei telefoninumbrit ega e-posti aadressi). Lippe üritab ilmselt iga hinna eest hoida taset „üle 100 eurose paki kätte toimetamine 3.90€ eest ja nagu nüüd teame, kvaliteedi langemise hinnaga. Ahjaa, teade paki teele saatmise kohta Saksamaalt ja jälgimine teekonnal kuuluvad nüüd ulmekirjanduse valdkonda!

Mõneti tülikas on see tõepoolest et Lippe ei saada enam seda meili mis teavitab kauba teelepanekust ja mis sisaldab ka paki trackingu otselinki. Ulmekirjandusega sel küll eriti midagi pistmist pole. Tuleb avada meil tellimuse kinnitusega
klikkida lingil "here"

Kui tellimuse staatus on "completed/ready for shipping" siis kerida allapoole ja kopeerida sealt saadetise kood (pildil rohelisega üle soditud)

Kopeeritud koodi saab kasutada kui minna GLS-i kodulehele.
gls-group.com/GROUP/en/parcel-tracking

Või teine variant - logida Lippe kodukale sisse ja seal siis teha lahti konkreetne tellimus ja kopeerida saadetise kood.

PS. Maketilaua materjaliks olev bakeliitvineer on väga soovitav enne millegi külgeliimimist ära matistada liivapaberiga. Kui see tegemata jätta, siis võib juhtuda et mõne aja pärast hakkab vineerile kleebitu kollektiivist tasapisi irduma. Sile bakeliit ei hoia laiatarbeliime eriti hästi.

Kõigepealt on pakiga probleem sellest, et väljasaatmise aeg on teadmata ja üle päeva üle küsima ju ka ei hakka! Liivapaberi soovitusega oled kõigepealt hiljaks jäänud ja teiseks ei võimalda ajakava seda ette võtta - seega on ainuke lootus, et tervik (kogu makett saab ju kaetud millegagi) peab vastu.

Rongimees Einar

On 1 november ja praeguseks hetkeks olen juba pea paar tundi nokitsenud ning siin see siis lõpuks ongi - Sinise Porgandi esimesed ringid. Peenem pildistamine (fotogeeniliselt seisma pandud rongiga) tuleb siis, kui majad, puud ja muru paigas ning see siin on vaid töökeskkonnas jäädvustatud pidulik hetk.



See ja ka järgmised 2 pilti, on tehtud juba 8-ndal novembril. Seljataga on üks kena ehitamise päev, kus töö käis mitmel käel – mina mõõtsin ja lõikasin ning abikäed liimisid paika. Tööpäeva lõpp kujunes jällegi pidulikuks, sest esimest korda panime enam-vähem õigele asukohale (prooviks) kõik valmis olevad hooned ning lisaks joonistasin välja ka tulevased teed ja rajad.

See kirik jäi mulle silma juba 2007 aastal, kui hakkasin koostama Tartu raudteejaama uue restorani maketi plaani. Siis joonistasin täpselt välja ka kiriku ala täpsema plaani koos piirdeaiaga. Esimese joonise tegin paberile ning arvuti versioon valmis mitu aastat hiljem. Makett jäi ehitamata ja uus restoran ka avamata, sest Tartu linnaisad ja Eesti Raudtee ametnikud oskasid omavahel riidu minna. Nüüd, kui otsisin ideid ja ka valmis kujunduselemente selle maketi jaoks, jäi näppu ka kiriku joonis ning kui paigutasin selle korraks siis maketiplaanile, sobis sinna, kui valatud!



„Kui siit pilvepiirilt alla vaatan ….“ – hääd laulusõnad kõlbavad seekord ka pildi pealkirjaks ja ka maketi iseloomustamiseks üldse. Tegelikult ju ongi nii, et mida suurem makett, seda madalam tasapind, sest nii näeb kaugemale ja paremini. Selle maketi põhiplaadi kõrgus põrandast on 65cm, seega vaatetornivaate jaoks igati sobiv.

Mõned arhidektuuri- ja ajaloo huvilised tunnevad kindlasti ära ka keskaegse ehitustava – linn (linnus) ja kirik asuvad kõrgema koha peal ja muu maailm madalamate kohtade peal.



Seistes pika, diagonaalselt ehitatud esiääre ees, näeme maketti siis niimoodi ja põhiliselt paistavad silma kohe kaksikjärved ja korrusmajad – neist mõlemast tulebki veidi pikemalt kirjutada.

Minu kogemused vee imitatsiooni paberiga on seotud Falleri toodanguga (soo). Et Auhageni suuremad veesilmad olid analoogsed (värviline aluspaber + õhuke lainekile) siis oligi plaanis seda osta. Paraku saab osta vaid seda, mida on ja tuli leppida Noch´i toodetud käkerdisega. See on paksemat sorti siniseks värvitud laineline kile, mis peale aastatepikkust rullisolekut kuidagi sirguda ei taha. Nakkumine liimiga (kasutasin ometi parimat, Uhu-Alleskleberit) oli eriliselt kehv ja sama halvasti nakkus liimiga ka veekindel vineer. Liimitud detailide kinnitamiseks olin ostnud valmis ka karbi rõhknaelu, aga neid kasutada polnud võimalik, sest ilma haamri abita neid vineeri sisse ei suru! Kasutasime ära siis kõik, mis silma alla jäi, et mingigigi raskuse jõul vee imitatsiooni paber vineeri külge liimuks.

2 korrusmaja maketi kõige kaugemas nurgas oli tõeliselt hea idee – visuaalselt sobiv, Eestile iseloomulik ja lisaks täidab ära ka suure pinna maketist (makett on teatavasti ruut-sentimeetreid paksult täis, need tuleb millegagi katta ja iga detaili eest küsitakse raha). Omaette küsimuseks (ootamatult muidugi) osutus tootekvaliteet. Esimene maja sai kokku probleemideta, aga teise jaoks tuli enne aknaraamide paigaldamist teha välknõupidamine. Selgus, et mitu raami olid katkised, täpsemalt, ühelt küljelt oli jupike puudu. Murdumis või lõikamisjälgi katkiste otste juures ei olnud, olid hoopis sellised ilusad ja siledad, nagu hangunud plastile kohane. Seega oli vormi surutud vedelat plasti vähem, kui ette nähtud. Sellist praaki nägin Auhageni toodangu hulgas esmakordselt (paraku polnud see ainuke, aga sellest juba järgmistes lugudes). Mida me ette võtsime? Mitte midagi – majad jäävad vaatajast 2 meetri kaugusele ja selle maa pealt pole puuduvaid tükikesi enam märgata võimalik, seega liimiti külge nii, nagu tootja oli tootnud.

Jaamahoone esiplaanil on väga hea leid. Oleks tiibhooned ühe akna jagu pikemad, oleks see juba väga Eesti 1-kordse standardjaamahoone moodi, milliseid on alles vähemalt 10 tk. (Palivere, Risti, Riisipere, Kehra, Lehtse, Kadrina, Elva, Puka, Võru, Antsla... kas mõni jäi kahe silma vahele?)

Soobel kirjutas:

Jaamahoone esiplaanil on väga hea leid. Oleks tiibhooned ühe akna jagu pikemad, oleks see juba väga Eesti 1-kordse standardjaamahoone moodi

Maketil on selle jaama nimi Keeni. Tegelikult oli see jaam ainuke, mille pidin ise kokku panema. Olen Auhageni maju kokku pannud üle 40 aasta (siis veel VERO nime all) ning tean ja tunnen seda plasti väga hästi. See mudel on aga mingi tundmatu vabriku toode - plast on teistsugune, juhend on lubamatuid vigu või lihtsalt raskesti aru saadavaid kohti täis ning osa detaile vajab nägemiseks ja paigaldamiseks kellaseppa luup-prille. Nii väikseid detaile näen hoonete juures küll esmakordselt. Tegelikult jätsingi panemata, sest need jäävad katuse varju ja keegi siis niikuinii ei näe! Muidu väga sümpaatne hoone ja sobib siia hästi.

Homme lähen jälle kohale ja esimese asjana kontrollin ära eelmisel korral veekindlale vineerile PVA-ga liimitud maastikuelementide seisukorra. Karta on, et pean vahtplasti ja plastist parketialuseid hakkama kruvidega kinnitama!

Rongimees Einar

15 novembri tööpäev on lõppenud ja aruannet (lühikokkuvõte) Te pildil näetegi.



Selle pildi peale mahub korraga ära mitu olulist teemat.

1) Tartu jaama (silt on veel vahetamata) mahutamine osutus tõeliseks napikaks, sest jaama laius koos perrooni ja kõnniteega on 178mm ning vahekaugus rööbaste keskpunktist maketi ääreni on 200mm. Kõveratel, nagu Te teate, gabariidid suurenevad ja Euroopa normide järgi (tabelid) üpris palju. Paraku on omajagu keeruline vaguniklassi määramine sellise liigendrongi kohta, seda enam, et rong asub Valgas ja mina üritasin arvutusi teha Tartus. Katse-eksituse meetodil (kohapeal siis) selgus, et kõige kaugemale sirutuvad rongil puhvrid, aga needki palju vähem, kui tabelite hirmutavad numbrid väitsid – seega sobib täpselt.

2) Jaamahoone panid kokku seekord 2 osavate kätega inimest. Esimene kätepaar kuulus noorhärrale, kes tegi tööd rahulikult ja läbimõeldult, aga siis leidis, et selle hoone jooniste lugemine läheb liiga raskeks ja jättis pooleli, sest ei tahtnud midagi valesti ka kokku panna. Eks see hoone oligi üks keerukamaid ja detailide rohkemaid aga lihtsamaid võiks ta julgelt ka edaspidi kokku panna.

3) Jaama pani lõplikult üks kuldsete kätega proua. Esimest korda kohtusin temaga mõned nädalad tagasi, kui ta parajasti korrusmaja kokku pani. Vabandas, et teeb seda tööd esimest korda, aga minu silmad nägid hoopis meistri käekirja. Vestlusest selgus, et proua on äsja kolinud Lätist Eestisse ning on aastaid töötanud kusagil nukuvabrikus (seal ta siis need detailidega töötamise oskused omandaski). Selline nokitsemine talle meeldib ja selle peale ei mõista ma enam öelda muud, kui et „Õnn on meie õue peale tulnud“.

4) Pöörame nüüd tähelepanu ka sellele majale, mis asub rööbastest paremal. See oli valmis juba eelmise pildistamise ajaks, aga nägi välja päris kohutav, sest selle kokku panija kuulus kategooriasse „Proovis ja rohkem ei soovi“. Kui ei ole varem nii peenikest tööd teinud, siis on isegi loomulik, et hästi ei õnnestu. Nii olidki mõned detailid nagu teekannu sangad ja katusel oli liimijälgi kohati rohkem kui katuse enda värvi. Tänaseks on hoone täielikult renoveeritud – Läti proua pani algselt halvasti pandud detailid korralikult paika ja värvis ka katuse üle.



Mida siin siis vaadata? Kõigepealt muudatusi hoonete paigutuses. Esialgsel, paberile tehtud joonisel, on kiriku vastas lage plats, igaks juhuks, et jaamahoonet ära ei varjaks. Nüüd on ülesõit nihkunud veidi vasemale, jaamahoone natuke paremale ja koht koolimaja jaoks on nagu loodud. Tegelikult on plaani peal üks maja rohkem, kui ostetud sai (puudub järve ees olev elamu) ja nüüd on siis seis selline, et alumise jaama juurde ei lähe hetkel ühtegi maja. Sellega, et mõni hoone võib lisanduda järgnevate aastate jooksul, oleme arvestanud algusest peale ja kohti jagub mitmele poole.

Kiriku tagant paistab natuke valget massi ehk vahtplasti. Selle kohapealt jäi siis kirikutõusu ehitamine pooleli.



Põhiline aur kulus seekord siis selle, kõvera teetammiga ümbruse ehitamisele (aega ja nuga kulus palju).



Kõrge tamm, mis kohe silla tagant alguse saab, vajab korraga nii nuga kui liimi. Üksteise peal on 2 kihti 50mm vahtplasti ja ülemise neist kujundangi teetammiks, ehk siis lõikan rööbastele lähemale. Edasi hakkab teetammi kõrgus näiliselt vähenema, sest mäenõlv kasvab vastu. Silla otsaposti kõrvale tuleb jupike kaldu lõigatud tugimüüri , mille alumine äär omakorda mäe sisse kasvab.



Nagu näha, on jaamahoone ja hädavajaliku kõrvalhoone tasapind paigas ja puudub veel vaid perroon, mis juhuse tõttu on täpselt sama kõrge, kui vahtplast – 13mm. Et rööpapea kõrguseks on plaadist 10mm, siis jääb perrooni suhteliseks kõrguseks 3mm (annab vanaaegse madala perrooni mõõdu välja küll).

Ka selle hoonete komplekti on kokku pannud osavad käed ja aeg on ka nende omanikku veidi tutvustada. Ametilt on ta Valga Muuseumi juhiabi-varahoidja ja näppudega nokitsemine käib tema õpitud oskuste hulka. Seepärast ongi muuseumi juures nii palju erineva suunitlusega töötubasid ja üldse on ta ka muude üritustega oma aja nii täis planeerinud, et maketi jaoks leiab tunnikese harva. Minul on, tänu tema oskustele, muidugi palju lihtsam, sest inimesele, kes peenema näputööga hästi kursis, et pea kõike „puust ja punaseks“ ette tegema (ega rääkima).



Veel üks vaade kirikumäele, kus esiplaanil seekord pooleli olev tõus. Kas pooleli jäänud kohas on tee liiga kõrge, või paras, selgub siis järgmisel korral (silla all jääb kõrguseks 20-30mm).

Üks oluline asi, mida ka tutvustada võiks, asub otse kiriku taga. Pilt see muidugi ei ole, sest sellel pildil seosed maketiga puuduvad. Pildi ees paistab mõtteline osa ratastega kotist, millega ma igal teisipäeval Valga reisi ette võtan. Raskematel päevadel oli selles 2 akutrelli, tikksaag ja mitme kilo jagu teisi tööriistu ning muud vajalikku.

Vaadates, kui suur on Kiltsi jaam (290mm pikk) ei taha ettegi kujutada, kui suur Tartu jaam veel on. Rääkimata Haapsalust...

405x178x150mm

Kahe peale on kommentaatorid tõstnud üles hea küsimuse - jaama- ja teiste hoonete suurus maketil. Näiteks see niinimetatud Tartu jaama mudel on kindla peale vähendatud mudel mingist originaalist. Reeglina vähendatakse siis aknapüstakute arvu ja veidi ka akende laiust ja kõrgust, aknavahede laiust ning korruste kõrgust, aga samal ajal jäävad mudelimeetri (11,3mm on 1m) tingimused paika. Kiltsi jaam, mida Soobel ehitab, on üks väheseid õnnelike seas, mida vähendamised ei kärbi. Ise-enesest on hoonete, aga ka jaamateede pikkuse vähendamine maketil vana tava ja juba 70-ndatel kirjutati sellest saksa kirjanduses pealkirjaga "Kompromiss".

Rongimees Einar

22 novembril jätkasin sealt, kus eelmisel korral poole peale jäi ehk siis kirikumäe sillaaluse osa ehitamisega. Tegelikult olin selleks hetkeks ületanud mingi „ekvaatori joone“ ehk siis osa kujundusest on juba kuldsete käte vaba looming ning see osa hakkab suurenema päev-päevalt. Pildilt on hetkel veel raske märgata, aga mina mõõtsin ja lõikasin suured pinnad ja väikesed, reljeefi täiendavad tükikesed, on juba teiste pandud.



Silla parem ots, millest juba eelmisel korral juttu oli, on siis peaaegu valmis, vaid mõned tükikesed tugimüüri otsa juures on veel puudu.



3-tunneli mäekülg on siis seekord see koht, kus töö pooleli jäi. Pildistasin päris tööpäeva lõpus ja tükid püsivad paigal tänu maa külgetõmbejõule. Liimi lisamine (igaks juhuks) jääb abikäe hooleks. Rööbaste taga, teisel korrusel, paistab roheline kate – see on 3mm parketialus ja selle mõõtsid, lõikasid ja paigaldasid juba kuldsed käed enne tänast tööpäeva.



Kirikumäe pikk tugimüür on siis valmis va müüride katus (puudub osaliselt). Euroopa tootjad arvavad millegipärast, et kõik tahavad kujutada maketil kõrgeid mägesid (Alpid jt), mistõttu on tugimüüride standardkõrguseks 125mm aga selle maketi jaoks on seda muidugi palju. Lõikasin siis ülevalt natuke maha ja sellelt müürilt, mille kohal pildistamise hetkel telefon asub, lõikasin maha eriti palju ning ära lõigatud osa Te pildil ka näete (madal osa tugimüüri vasakus otsas).

29 november oli suurte muutustega tööpäev ja 3 kätepaari oli selleks piisav jõud. Üks kätepaar õppis ära töö erinevate pahtlitega ja nii ongi pildi esiplaanil tee-ehituspahtliga tehtud tulevase asfalttee põhi. Ameeriklased teevad seda nii, et paigaldavad kahele poole rakiseks spetsiaalsed kõrged teibid. Mina tegin samamoodi, aga kalli mudeliehituse teibi asemel ostsin samaväärse kauba naiste käsitöö kauplusest nimega „Abakan“.

Tagaplaanil on näha liivakarva maastikupahtlit ja see on Buschi´i uudistoode, millega pole varem kokku puutunud. Kui doseerida nii, nagu juhend ette näeb, saame vedelavõitu segu, aga peale kuivamist on igati okey kraam, sest uuel kokkupuutel veega pehmenemist ei toimu (minu vana tuttav hall maastikupahtel vajas kindlasti veekindlaks tegemist ehk katmist akrüüllakiga).

Pildil on näha ka teiste kätepaaride töövilju – suured alad, mis asuvad kirikumäe ja veesilmade vahel, on kaetud nüüd õhukese (13mm) vahtplasti kihiga.



Arenguid on näha ka 3-tunneli mäeküljel – tasapindade vaheline auk on peaaegu täidetud ja osa mäest on kasvanud ka 2-korruse vineeri peale. Rööbaste taga, korrusmajade juures on näha rohelist 3mm paksust parketialuse kihti. Kui eelmisel teisipäeval koju sõitsin, siis seda veel ei olnud aga tänaseks oli juba paigas.



Ristmik, kus tulevane asfalttee tõuseb mäkke ja kruusakattega külatee suundub üle ülesõidu Keeni jaama juurde. Reeglina lähevad kõik kõrvalisemad teed papikihi alla, ainult selle tee esimese lõigu (kuni ülesõiduni) tegime kivipahtlist (poole kilone tee-ehitus pahtli pakk sai tühjaks).

Maketi keskmise osa katmist 13mm paksuse vahtplastiga alustasin hoopis jaamaperrooni äärte paigaldamisest. Juhtumisi on perrooni kõrguseks samuti 13mm ja jaamahoone jaoks on see väga hea – hoone eenduv osa toetub perroonile ja ülejäänu vahtplastile.



Veel üks vaade maketi keskosale. Järgmisel korral (6-ndal detsembril) alustan päeva pildistamisega ja siis paistab see koht juba hoopis teistsugune välja.

On 6-nda detsembri tööpäeva algus ja pildile olen võtnud osa muutustest, mis vahepeal abiliste kätega tehtud on. Kõigepealt on saanud omale mäeharjad tunnelipealne vineer ning 5mm parketialuse kihi korrusmajade nurk. Maketi eesiäär (rööbastest ettepoole) on nüüd ka kõik 13mm vahtplasti all. Üht-teist on muidugi muutunud ka mujal.



Seekord tegin mõned pildid ka päris tööpäeva keskel, sest alustasin päeva Tartu jaama perrooni pikenduste ehitamisega. Proovisõit Sinise Porgandiga näitas ära, et tegu on tõeliselt hea napikaga – jaamaperroon ja selle pikendused on ühel sirgel, ehk siis gabariidi suurenemine kõverate alguses ja lõpus perrooni otsi nurga alla ei sundinud. Tegelikult oli mul proovimata sõiduomadused ka alumisel ringil (peale tunnelite ehitamist) ning sinine kaubarong tegi üldse oma esimesed tiirud. Niisiis on kahe ringi jaoks ronge kokku 3, neist 2 tulid koos stardikatega ja Sinine Porgand on eraldi juurde ostetud.

Esimese hooga rongid hästi sõitma ei hakanud ja alumise ringi oma jäi igal ringil ühe kindla koha peal seisma. Tõmbasin siis seal küünega üle rööpa ja näpu otsa jäi pikk õhuke kuivanud PVA riba. Nüüd oli aeg „Tide Track“-nimeline puhastuskomplekt välja võtta ja selle kasutamine oma tänastele abikätele (pildil) selgeks õpetada. Kätepaar ise on täiesti uus, sest liitus meie meeskonnaga umbes tund enne selle pildi tegemist. Hetkel on ta juba ametis järgmise olulise tööga ehk vahtplasti katmisel kipssidega. Ka papiga kaetud alad tänastel piltidel on tema töö.



Minu töödest on pildil näha perroonide pikendused koos treppidega (tahapoole) ja ülesõidukoha puit. Viimane oli valmis ja paigal juba eelmisel tööpäeval, aga jäi kuidagi kahe silma vahele. Seekord ei teinud ma ülesõidu tikkudest, vaid puidust kahvlite vartest. Mamma toodetud Caesari salatiga on alati üks sihukene kaasas, aga et abikaasa eelistab metallist söögiriistu, siis annetab ta kahvli alati maketiehituse püha ürituse jaoks. Nüüd proovisin siis materjali ära ja kiidan südamerahuga.



Paras koht, et rääkida natuke ka selle jaama perrooni kõrgusest. Juhendiga oli kaasas A4 formaadis leht, millel tabel hoone alla panekuks soovitatud kõrgendustega (iga rööpasüsteemi kohta eraldi). Paraku polnud selle kirjutamise ajal veel Piko ballastiga rööpaid olemas, aga läbi võrdluste teiste süsteemidega, sain teada, et alla tuleks panna lisakõrgust 6mm jagu. Mina panin siiski ainult 3mm, miks? Jaam on algselt toodetud ICE-rongidele sobiva perrooni kõrgusega, mis on originaalis 760mm. Sellele maketile otsustasin teha perrooni praeguse standardi järgi (550mm), mis peaaegu ka õnnestus (täpne arvutus annab tulemuseks 524mm).



Esimene suurem pind on kipssidega juba kaetud ja jaama alune ka oma papikihi kätte saanud.



Mõlemal ringil on 2 jaama ja esimesed märgid ülemise ringi teisest jaamas on pildil näha (rong just jõuab sinna). Hetkel on olemas perrooni eesmine äär (Auhageni toode) ja ka tagumine äär (10x10mm puidust liist). Liistule liimin 1,6mm paksused plastiribad (Auhageni puidusüüviga plaatide siledad äärised) ja perroonide katteplaadid liimin siis omakorda mõlema ääre külge.



Käte laiutamine on tõsine tegevus ja seetõttu ise seekord pilti ei teinud. Pildistaja kiituseks pean ütlema, et ta on saanud pildile ühe väga olulise asja, mille ise jätsin kahetsusväärsel kombel üles võtmata. See asi on eluliselt tähtis rongidele, mis maketil sõitma hakkavad ja samas oli ka minu tänast päeva ettevalmistava kodutöö peamine sisu.

Roheline nupp on külastajate jaoks, et nad saaksid rongid sõitma lülitada ja umbes 3 minuti pärast lülitab automaatika rööbastest voolu välja (siis võib jälle nuppu vajutada, kui soovi on). Universaalreleel, mida kasutan, on mitmeid seadistamise võimalusi ja mina valisin sellise, kus nupule vajutus rongide sõitmise ajal, aega juurde ei lisa (lapsed teadagi, võivad vajutamisest vaimustusse sattuda).

Sobivaid nuppe oli Oomipoes palju, aga … need kõik olid punased ja muid värve polnudki. Kogemustega maketiehitajal on loomulikult kodus olemas ka roheline mudelite värvimise akrüül!

Mõlema ringi regulaatorid asuvad otse rohelise nupu all seina poole avanevas väikeses riiulis. Regulaatorite nupud on asi, mis tuleb külastajate eest alati ära peita, näiteks Mänguasjamuuseumis asuvad need lukustatud sahtlis. Siin sai väheke lihtsamalt hakkama – regulaatoritele juurde pääsemiseks peab kõigepealt maketi seinast eemale tõmbama (rattad on all), aga seda, et külastajad 4m2 suurust maketti mööda tuba sõidutama hakkavad, ma küll ei usu.

Olen seda Valga sõitu tänaseks ette võtnud juba 11 korda (1 arupidamine + 10 tööpäeva) ja paar korda tuleb ikka käia veel, aga praegu tuleb sisse väike paus. Abikäte tööpõld on hetkel suur ja lai, aga kui alusmaastik valmis, siis jätkame juba muru panekuga. Võime küll arvutada, et 3 paari töökaid käsi teevad vajaliku ära ruttu, aga … jõulupühade ettevalmistused ja esimesed üritused juba käivad ja gripp käib kahjuks ka, nii et jätkame siis, kui võimalik.

Eelmisest Valga käigust (6 detsember) on möödunud täpselt 2 nädalat (20 detsember siis) ja vahepeal on muutunud palju. Kui eelmisel korral ära läksin, lugesin abikäed kokku ja sain 3 kätepaari, täna räägin juba 6-st kätepaarist. Kolm noort daami panid paika kogu kipsside, mis parasjagu olemas oli ja värvisid kruntvärviga üle kah. Minu jaoks on nad nagu päkapikud, kes käivad siis, kui mina ei näe (sahistati, et nad tulevad jälle ja teevad veel).



Tänase päevatöö tegime ära neljakesi ja esimesel aruandepildil on esiplaanil risti ja põiki asetatud kartulipõllud, kus hetkel kasvavad vaid värvilised rõhknaelad. Umbes kuu aja pärast peaks aga ka rohelised pealsed kohal olema. Algselt oli kavas osta Auhageni kartulimaad, mille pealsed tootja poolt peale liimitud, aga laod olid juba tühjad (Busch´i vagudele tuleb roheline ise peale liimida).



…. ja muru kasvab nüüd juba mühinal. Seal tagapool, kõige kaugemas otsas, panin lapikese muru ise ja see oli siis ettenäitamise ja tutvustamise eest. Sealt edasi saab Valga rahvas ilusasti ise hakkama ja seda on ka pildi pealt näha.



Sellel pildil on oluline koht kõige parempoolsema tunneliava kõrval (paremal). Hommikul haigutas seal kahe korruse vahel must auk, päeva jooksul asendasime selle valge laiguga. Sarnaseid aga väiksemaid augukesi oli maketil üksjagu palju ja kõik need said oma täite kätte.



Kuigi esiplaanil on roheline nupp, keskendun mina sellele, mis on rohelise nupu taga. Alustuseks räägin ühest pappkastist, mille sisu kohta on inimestel erinevad arvamused. Tavaliste inimeste jaoks on seal puhas sodi, mis tuleb esimesel võimalusel prügikasti viia, aga maketi ehitajate jaoks on kast täis puhast kulda. Seal on vahtplasti tükikesed (ääred jt äralõiked) ning kõige magusamad tükid on kujunduslõikuse käigus „kooritud latakad“. Selle kasti sisu on siis see, mille abil muudame laudsileda maastiku kergelt laineliseks. See on ka ilmselt kõige loomingulisem osa maketi kujundamisel, sest abikäed panevad tükid sinna, kus neile hetkel tundub kõige õigem olema.

See pilt ja ka järgmised selles loos, saadeti mulle 5-ndal jaanuaril. Nagu näete, liiguvad asjad Valga osavate käte jõul ruttu ja hästi. Mõned möödalaskmised tulid ikka sisse ka, nendest räägin järgmises loos ja etteruttavalt ütlen, et lõpuks sai ka kõik valesti läinud asjad õigeks tehtud.



Hakkab looma – ¾ maketist on juba muru all, lehmad on koplis ja esimesed puud ka kasvama pandud. Selle karjakopli oleks ma küll natuke pikema teinud, materjali jagus, aga selline oli siis tegijate tahtmine.



Veel üks kena vaade valmivale maketile. Jaanuari lõpus tahaks külastajad juba ligi lasta (arvan, et jõuame).

Selle aasta esimene tööpäev ja kokku juba 13-s sõit, toimus 10-ndal jaanuaril. Päev algas loomulikult pildistamise ja hetkeseisu kaardistamisega. Esiplaanile kerkisid suuremad ja väiksemad möödalaskmised, millede parandamine võttis ära oma 2 tundi kallist tööaega (need oleks võinud küll olemata olla). Sellele pildile on jäänud lausa 2 jama.

1) Muru on kahtlaselt tihe ja järve äär veepiirini (kohati) ka paksu rohelise all. Lähemal vaatlusel selgus, et muru panijad olid jätnud selle viimase, lühikese kihi, lahtisest murust puhastamata. Et terve makett oli samas vaimus, siis kuluski esimene tund vehkimisele tolmuimejaga. Oli mind ikka vaja sellise töö jaoks Tartust kohale kutsuda?

2) Punase papiga kaetud ja ideaalselt sile külatee koos jaamaeelse platsiga on muutunud liivakarva kuumaastikuks (osa all olevast papist oli isegi üles pundunud). Mis juhtus? Uskumatult jabur möödarääkimine ja olulise info edasi andmata jätmine. Kuldsete kätega läti prouale anti ülesanne katta külatee liivaga. Paraku ei teadnud too erinevatest pakikestest liivaga midagi, küll oli ta aga hästi kursis erinevate pahtlitega, sest neid oli ta juba mitu päeva pannud. Üks pahtlitest oli liivakarva ja seda nimetas ta värvi järgi liivaks!!!! Niisiis rääkis üks materjalist ja teine nimest, mille oli pahtlile pannud! Papp, millele pahtel pandi, pundus kohati üles, sest ei kannatanud vett. Pind oli kõike muud, kui sile ja tänu pahtlile ka mõne millimeetri kõrgem, mis tõi kaasa uue jama Keeni jaama hoone paigaldamisele - nimelt oli perroon ja papiga kaetud ala enne täpselt ühes tasapinnas. Kuidas nüüd jaama sinna sobitada, et osa õhku ei jää, pean veel välja mõtlema.



Kartulipõld läks esimese hooga ka nihu. Kartulipanija vaatas, et vaod on kitsad ja otsustas kavaldada – pani üle ühe vao ja suuremad. Paraku olid need suuruse järgi marjapõõsad, mitte kartulipealsed. Mõned vaod on tänaseks juba õigete pealsetega, aga et „põõsastest“ liigse ära murdmine võtab aega, siis venib ka kartulipõllu valmimine.



Idee järgi peaks see olema asfalt, aga minu silm üle poritee välja ei paku. Noch´i komplektis oli 2 asja; asfaldi imitatsiooni puru (must) ja tumehall värv õige tooni andmiseks. Liimida tuli muruliimiga. Tee tegija polnud muru liiminud aga see eest olid tal kõvad kogemused PVA-ga. Nii ta üritaski seda paksu liimi õhukese kihina teele määrida (kujutan seda vaeva ette)! Muruliimi iseloomustab eriline kokku tõmbamine kuivamisel (5mm liimikihist jääb järele õhuke kile). On loomulik, et õhukene muruliimikiht kuivab olematuks.

Vürtsi lisas see, et nii teel (teepahtel) kui teepeenardel (liivakarva maastikupahtel) olid teravased ja konarused. Lõikasin jõuga suure vaibanoa abil liigse ja häiriva maha ning tee läheb täielikult uue katte alla.



Veel 2 ämbrit ühel pildil, sest tegijad tegutsesid omapäi, kuigi oli kokku lepitud, et iga uue asja juures tasub üle küsida.

1) Tugimüüride katused on paigas õieti, aga millegipärast arvas tegija, et katus tuleb panna ka müüride otsakohtadele (mujal siis ka). Need küljed päästsime liigsest koheselt.

2) Osa helehallist kivipahtlist kivipaljandikud nägid hommikul välja, nagu õudusfilmi dekoratsioonid. Tegijaile tundus, et helehall on häirivalt vale värv ja nad otsustasid üle värvida ja tegid seda nii, nagu on harjunud värvima põrandat või köögi seina – paksu kihina. Loomulikult tegin siis neile selgeks, et kaljusid ja muid kivipaljandike ei värvita, vaid toonitakse lahja värviga (sageli vett rohkem kui värvi). Seekord oskasid nad hea lahenduse kohe ise välja pakkuda ja kõik koletised said peale uue pahtli kihi.



See pilt siin on tehtud päris päeva alguses ning järgmine päeva lõpus (et võrdlemine lihtsam oleks).



Õhtul pole vigagi – lahtine muru on ära koristatud, kivipaljandikud ilusasti helehallid ja neid on ka juurde tulnud (näiteks taga, tunnelite vahel) ning asfalttee on „kooritud“ ja ootab uut kihti.

Mõnes mõttes on suuremad ja väiksemad apsakad sellisesse koos ehitamisse isegi sisse kodeeritud, samas tuleb ette ka lihtsalt rumalust või möödarääkimist ja need võiksid küll olemata olla. Tänaseks on nende piltide tegemisest möödunud täpselt nädal, ja uued pildid, mis vahepeal saadetud, on hoopis rõõmsama sisuga. Kõik klapib ja on suurepärane (sh ka need lahendused, mille Valga inimesed käigu pealt välja mõtlevad)!

Seekord tegin Valga otsa neljapäeval, 19-ndal jaanuaril. Kuni selle päevani oli tulnud pilte üksjagu ja ka ise tegin juurde, aga … selles loos pole neist ühtegi. Hetkel muutub maketi välimus tundidega ja kõik selle loo pildid on eriti värsked, ehk saadetud 20-ndal jaanuaril.

14 korda olen nüüd ära käinud ja jäänud on veel üks sõit, mis tuleb teisipäeval, 24-ndal jaanuaril. Siis teen ära viimased nokitsemised, õpetan selgeks rööbaste pesemise ja panen rongid peale. Valga maketi pidulik avamine toimub neljapäeval, 26-ndal jaanuaril kell 15 00. Ise ma sinna minna kahjuks ei saa, sest töö- ja perekohustused võimaldavad mulle Valga sõitu vaid kord nädalas.



Üks suuremates töödest oli mul kiriku kiviaia paika panek. Kõigepealt pidin ma aga ära lahendama keerulise matemaatikaülesande mitme tundmatuga. Nii Auhageni kataloogis, kui karbi kaanel, oli kirjas, et peab olema 8 katusega müürijuppi ja 10 posti. Tegelikult oli 10 katusega müürijuppi, 2 katuseta müürijuppi lisaks, ning ainult 7 posti. Ära lahendasin!

Muru, pinnas ja aias ringi uitavad nunnad jõudsid maketile järgmisel päeval.



Teine suurem töö oli peatuskoha (nimeks sai vist „Sangaste“) perrooni tegemine. Jällegi midagi sellist, mida ma pole kunagi varem teinud – ikkagi kõvera ääres asetsev. Ka siin on juba rongi ootajad, kes jõudsid perroonile järgmisel päeval.

Sinine foon, mis piltidelt vähem või rohkem silma hakkab, oli tööpäeva viimane ettevõtmine (alustasime kinnitamisega15 minutit enne asjade kokku pakkimist).



Saksakeelne silt on asendunud juba eestikeelsega, saksapärane vapiga varras asendub järgmisel korral ühe õige sini-must-valgega.



Kui kartulipealsed mahuvad traktori kõhu alt läbi, on suurus õige!



Figuurid (5 komplekti) on juba sellel aastal tehtud ost ja hetkel oli valik Hobimaailmas just selline, mis maketile sobib. Üks kohalik kätepaar on ka osav kujundaja (muru, puud, põõsad, figuurid) ja naine sillal on üks tema headest mõtetest.



Suurem vaade siis lõpupildiks. Sinine foon paistab ebaloomulikuna seepäras, et makett on mõlemast seinast umbes poole meetri kaugusel (teeninduskäik).

On selle tsükli viimane, 15-es Valga sõit, ning maketi piduliku avamiseni on jäänud veidi üle 24 tunni. Pildile on jäänud tervelt 3 täna tehtud täiendust. Kõigepealt tihendasin metsatukka pildi paremas ääres. Põhikujundaja pelgas, et äkki varjab tihe mets tugimüüri liigselt ära, aga mina arvan, et kirikumäe pikast tugimüürist, mis täies pikkuses näha, piisab küll. Teiseks panime järvele paadi aerutajaga. Tekkis tunne, et siin on tegu mingi armukolmnurgaga – üks näitsik istub paadipäras ja teine jälgib neid pingsalt silla pealt. Kolmanda muutuse leiame üles kiriku aia seest, kus nüüd kasvavad 3 okaspuud.



Praeguseks hetkeks on rööbaste suurpuhastus (pesemine-kuivatamine, pehme kumm + kare kumm) tehtud ja rongid rööbastel. Tagaseinas hakkab silma mõõtkavas, aga kohandatud suurusega, pilt Valga jaamahoonest (selle ülespanek oligi planeeritud tänasele päevale). Valga jaamahoone on omapärane ja põnev ehitis ning väärib seepärast eraldi (järgmist) lugu.

Kiriku parklasse on vahepeal siginenud ka mõned erksavärvilised masinad, mille mõõtkava pole just päris see. Las nad olla, kuni ükskord ka õiged ära osta saab (hetkel siia sobivaid masinaid Eesti poodides näha ei olnud, ju tuleb otsida siis Saksamaalt).



Koolimaja on siis ka lõpuks Eesti keelne ja meelne. Vahel võivad väikesed detailid tuua kaasa suuri muutusi. Selle hoone tee karbist maketile oli eriti pikk ja vaevaline, sest esimene, kes üritas maja kokku panna, sai valmis lõpuks ühe väga viletsas seisus lagunenud majakese. Seekord kapremont õnnestus.



Sellel pildil nähtu kohta tuleb öelda kiidusõnu puutöömehe aadressil. Ta lõikas madalamaks ja maastiku järgi reljeefi esiplaanil oleva maketiotsa, lisas pikale esiküljele seni puuduva ääre ning siis värvis ka kogu aluse üle meeldiva halli tooniga.



Piilujaid leidub alati, olgu siis sild või lukuauk. Vaatel pole vigagi, paistab nagu päris – kusagil on taluhooned ja traktor, varajane kartul on juba üles võetud ja ilmselt ka maha müüdud, ning hiline alles kasvatab pealseid võimsalt. See ülesvõetud varajase kartuli idee tekkis puht juhuslikult töö käigus. Nii ongi – heade mõtete eest pole meist keegi kaitstud!



Suur töö on tehtud ja aeg on teha üks ühine lõpupilt. Minu kõrval on Valga Muuseumi juhiabi-varahoidja Marju Rebane. Tema see oli, kes mulle 1 septembril kirjutas ja paar päeva hiljem ka oma idee maketist vaba käega üles joonistas. Kui palju aega ja energiat võttis temalt abikäte otsimine ja ärarääkimine ning kõikvõimalike ametnikega jagamine, seda ma ei tea. Maketi kujundamises on Marju kõva tegija – muru, puud, põõsad jm on tema fantaasia ja kätetöö. Ka paljud pildid, mis seda ehitamise lugu illustreerisid, on tema tehtud.

Üks tubli kätepaar, on hetkel ruumis veel, aga paraku hoiab Agnes hetkel käes pildimasinat ja vajutab nupule. Maketil on palju asju, mis jäävad kuhugile varju või muidu märkamatuks (liimitud papikihid, värviga kaetud kivipaljandikud, lugematu hulk värviparandusi kohtades, kus materjali enda värv välja paistab jne), ning need on Agnese tehtud. Tegelik töö seisab tal aga alles ees, sest just tema teab nüüd Valgas kõige paremini, et kuidas, millal ja millega tuleb rööpaid puhastada.

Svetlana on praeguseks juba muuseumist lahkunud, sest ei tahtnud Eesti keele kursustele hiljaks jääda. Temaga seonduvad kõigepealt pea kõik kokku pandud hooned (sh selle õnnetu koolimaja õnnestunud kapremont). Ka kõikvõimalikud pahtlid allusid tema käele ning suur osa vineeri katvatest materjalidest on tema mõõdetud, lõigatud ja paigaldatud.

Tegelike abikäte ring on muidugi palju suurem, näiteks 3 tüdrukut, kellega mul kohtuda ei õnnestunud, paigaldasid kipsside ja katsid siis kruntvärviga. Muuseumi direktor Neeme Punder pani käe küll maketile ainult selleks, et rohelist nuppu vajutada, aga maketi juures oli asju, mis vajasid tingimata organiseerimist, nii et ka tema panus on olemas.

Nüüd on siis selge, et ka niimoodi saab maketti ehitada ja kui tekib küsimusi, saab telefonist ikka abi. Viimased nädalad olidki nagu distantsõpe – sõnumid ja pildid rändasid telefonist telefoni mitu korda päevas.



Minu pildistamine (mina pildistan) osutus minu pildistamiseks (mind pildistati)!

5 minutit hiljem läksin ma juba, ratastega tööriistakott näpus, garderoobi poole. Seekord oli kotis lisaks tavalisele kraamile ka Valga Muuseumi poolt kingitud meenekott ja arvan, et üks asi selle koti sisust väärib lähemat tutvustamist. Kotis oli raamat „Valga/Valka kui raudteelinn“ (artiklite kogumik, 2019 aasta Eesti-Läti ajalookonverentsi materjale ja Valga Muuseumi tegemistest 2019 aastal). Valga Muuseum 2020.

Raamatus leiduvate kirjutiste põhitähelepanu on suunatud mõlemal pool piiri asunud kitsarööpmeliste raudteede ajaloole, alates ehitamisest kuni sulgemiseni. Palju on erakogudest leitud pilte, mida ma seni näinud ei ole (Kaagjärve raudteejaam 1924 ja 2018, Lepa peatuskoht 1924 ja 2018, Laanemetsa jaam 1956 ja 2018 jne). Huvitav raamat, seda enam, et minu enda makett kujutab just neid samu kitsarööpmelisi.

Nüüd on siis ka Valga jaamahoone maketile jõudnud, tõsi küll, esialgu veel vaid pildi kujul. Pilt on tegelikult hoone reljeefi (foonimaja) mõõtkavas (+kohandamised) joonis, millelt on mõõdud ja abistavad jooned eemaldatud. Põhimõtteliselt sarnaneb selline lahendus varasemalt Tartu Mänguasjamuuseumis kasutatud praktikale – seal olid esialgu tulevase Tigutorni asukohas paar töömeest labidate ja käruga ning Tigutorn ise valmis alles paar aastat hiljem. Eriprojektid ongi töömahukad!

Esimene, viilkatusega ühekorruseline jaamahoone, valmis Valgas 1889 aasta 27-ks novembriks ja hävis 1944 aastal venelaste tehtud pommirünnaku käigus. Uus, stalinistlikus stiilis hoone, valmis 1949 aastal ja arhidektiks peetakse Leningradi arhidekti Tsipulinit. Vana jaama rusud koristasid ära ja ehitasid uue, saksa sõjavangid. Kui vangid ära viidi, toodi töid jätkama ehituspataljon ning päris lõpuni viisid ehitamise linna ehitusorganisatsioonid.



Algandmete hulk, mille järgi mudelit looma hakata tuli, oli eriliselt väike; paar internetist leitud fotot, millel hoone täies pikkuses, aga nurga all, mitukümmend enda tehtud ülesvõtet detailidest ja majaosadest ning vasaku tiiva akna laius (ise mõõtsin), mis on 960mm.

Nimetatud aknalaius oligi siis see, mille järgi ma fotodelt hoone kõik teised mõõdud püüdsin välja võluda. Hoone pikkuseks sain niimoodi 86 346mm (loodan, et vea suurus jääb mõistlikuse piiridesse). Mudeli pikkuseks sain vastavalt 992mm ja seda on ilmselgel t palju. Erinevate trikkidega (akende arvu vähendamine, üldine mõõtude vähendamine) õnnestus vähendada hoone pikkust 42% ehk 576mm peale.

Vasak ots tuli esimese hooga natuke kiitsakavõitu. Kerge moonutusega fotodel, mille aluseks võtsin, tundusid kõik portaalid olema ühe laiused. Kui nägin, et ei paista kõige parem välja, mõõtsin Valgas üle. Kuigi kasutasin mõõtühikuks neid, mis parajasti jalas oli, olid tulemused usaldusväärsed, ehk siis vasaku otsa portaalid peaksid olema pea poole laiemad. Mudelil teeks see siis välja 7mm portaali kohta. Seda on minu hinnangul paljuvõitu ja mudelit tegema asudes, korrigeerin vaid 3-5mm võrra.



Paraadpilt (ilma joonte ja mõõtudeta) näeb siis välja selline. Sinise fooni lisasin praktilistel kaalutlustel – hoone valged portaalid jt detailid ei pääse valgel taustal lihtsalt mõjule.

Mõõdetud aknalaius osutus imevõtmeks, mis avas sõna otseses mõttes uksed hoone geomeetria äratundmiseks. Valik hämmastavaid leide on siin;
* akna laius = a (originaalis 960mm, mõõtkavas 11mm, peale kohandamist 9mm)
* akna kõrgus perroonist = a
* akna kõrgus = 2a
* kohakuti akende vahekaugus (alumise ülaäärest ülemise allääreni) = 2a
* kõrvuti akende vahekaugus (aknapõsest naaberakna sisselõike ääreni) = 2a

Hoone on konstrueeritud sõna otseses mõttes joonlaua abil ja monotoonse välimuse puudumine on ohtralt kasutatud trikkide vili. Näiteks on kõik majaküljed absoluutselt erinevad, ka tornil ei ole kahte ühesugust külge. Ornamendid ja reljeefsed sisselõiked on täiendav vahend matemaatilise kordumise hajutamiseks. Muide, vasaku tiiva akende juures avastasin ühe seni nägemata omapära - akende sügavus seinas on erinev, kordamööda on see kas 200mm või 360mm
.
Lisan veel mõned mudeli/pildi üldmõõdud. Pikkus 576mm, katuse kõrgus 102mm, peasissekäigu kõrgus 135mm, torni tipu kõrgus 182mm, vasaku otsa laius (hetkel) 50mm, vasaku tiiva pikkus 150mm, peasissekäigu laius 135mm, parema tiiva pikkus 241mm ja torni laius katuse kohal 50mm



Eelpool oli juba juttu moonutustest, mida pildimasinad teha võivad. Nutitelefonil tuleb see protsess välja eriti kergelt ja selles saate ka oma silmaga veenduda (viltused otsaseinad).

Hoone kõrgust vähendasin natuke vähem (aknaid jm, mille arvu vähendada, lihtsalt ei olnud). Sobiva kõrguse otsimisel oli orientiiriks mõistlik vahekaugus sinise porgandi katuse ja hoone teise korruse akende alumise ääre vahel. Hetkel on see peaaegu sama, mis eemal asuval Tartu nime kandval hoonel (Auhageni toode).



Kõikvõimalike võrdluste rägastikus, peab hoone sobima kokku ka maketiga üldiselt ning mulle tundub, et selle ülesandega sain ma hästi hakkama.

Nüüd on viimane aeg alustada lõppsõna kirjutamisega. Niisiis on selline koosehitamine võimalik ja järgmisel korral pööraks rohkem tähelepanu vaid 3-le asjale.
1) Teha tuleb põhjalikum selgitustöö teemal „Maketi puhastamine pole sama, mis ruumide puhastamine, sest lisaks lahtisele kraamile, tuleb ära võtta ka kõik silmale nähtamatu sodi“.
2) Puistematerjalide (liiv ja purud) liimimine pole päris sama, mis on paberi ja papi liimimine, seepärast on mõistlik teha enne maketi juurde minemist ära mõned proovitööd.
3) Tehniline info võiks osalejate vahel paremini liikuda. Hea oleks, kui ühele ütled ja varsti teavad kõik.

Kogu selle lastenurga maketi ehitamise teema lõpetab nüüd juba avamispäeval tehtud pilt. Mina ise sinna kahjuks ei jõudnud, küll aga oli kohal minu hea sõber, proua Elle. Pilt on tehtud hetkel, kui rahvahulk (oma 50 inimest) on suundunud juba kõrvalruumi, kus pakutakse kohvi, torti ja muljeid. Proua Elle osutas kasutada võimalust ja teha üks pilt vabas ruumis ning avastas siis, et seal on veel keegi, kes ei pidanud torti kõige tähtsamaks (edasi räägib juba pilt enda eest ise).