TEEMA:

Sellest vist juba üle kümne aasta möödas, kui viimati ühe rongimudeli lõpetasin, nüüd siis nõudis Suur Aastapäev oma. Nädala algul tekkis tunne, et kui mina ei tee, siis keegi ei teegi ja polegi meil suurel juubelipäeval juppigi vabadussõjaaegset soomusrongi ette näidata. Seega:

ELAGU VABA EESTI!



Vankritega praegu veel vaeva ei näinud, need on valed, odava Bachmanni ameeriklase alt pärit. Muu osa on nagu ponide maja: erinevad kihid erinavaid pabereid, neid hoiab sirgena sisseliimitud vineer. Peenemad detailid paberist välja lõigatud, liimitilgad neetideks. Raami redel on tekstoliidist, raamitala otsad 4mm raud, milles M2 keermega poldiaugud pöördtappide tarvis.

See on vist Eesti esimene militaarmudel rööbastel? Youtube ja tootekataloogide järgi on sõjateema mudelraudteel üsna "in". Tubli tegu. Väljanägemine (needipead jm) on super, nagu Soobeli töödel ikka.

Rongimees Einar

Värv oli veidi liiga paks, see mattis neete veidi ära ja pealegi pidanuks pildistades valguse laugema nurga alla sättima. Need needid ja luugipraod ja hinged on märksa reljeefsemad kui sellel pildil paistavad.

Militaarrongimudeleid on ehk veidi rohkem, kui näiteks välihallid BR52 Okupandid juurde arvata ja küllap liigub tavapärasemat militaarkraami muudki. Aga see on vist tõesti ainus eesti soomusrongi mudel, rohkemast me ju midagi ei tea. Ainult valitsejad ja asjapulgad rääkisid kunagi, et juubeliaasta raames tehakse ka soomusrong aga sellest pole midagi kuulda olnud. Vaid üks teine militaarhull tegi omal algatusel soomusauto koopia.

Ameerika 50-tonnine poolvagun aastast 1915. Neid tuleb kolm tükki...


Hetkel tegelikult nende tekstoliidist, puust ja rauast raamid juba kuivavad. EPO liim.

Tapa vagunidepoo

Pöördvankrid - neid Sa ju ise ei teinud?

Rongimees Einar

rongid.ee - st tellitud. Kolm paari on veel vaja

Kuulipildujavagunid on vahepeal valmis saanud

TEE hobikomplekti vagun sobis värvimisharjutusteks. Rohelised on nad mul juba 20 aastat, nüüd proovisin, kuidas on triipe teha ja kuidas Tamya ultrafine pintsel kirju teeb. Revelli neoonkollane plörakas osutus üsna katastroofiliseks, aga Tamya pintsel on väga hea.

Tundub, et kihi asemel segunes alusvärviga. Sirged servad on teine teema, ei tea, kas sellise värvi korral šabloonidestki kasu oleks. Kui ise plastist hooneid vanandasin, tegin lihtsa tähelepaneku - eelnevalt krundi või siduva vedelikuga märjutatud pinnale jäi värv paremini ja selgemate piirjoontega.

Rongimees Einar

Ei segunenud, roheline värv on vähemalt 15a vana. Ma lasin hoopis veidi kuivada ja tirisin maalriteibi ära. See venitas kollased kiud laiali, mis suvaliselt rohelisele kleepusid. Teise vaguni juures olin targem, tõmbasin kohe märja värvi kõrvalt teibi ära ja tulemus sai parem. Räägitakse veel, et neoon tahab tegelikult valget krunti alla. Seda ma kah ei teadnud.

Sai vahepeal Putilovi vaguniga jätkatud.

Valmis mudel üle pika aja.
Seisis poolikuna oma 10 aastat, nüüd kodus istudes võtsin uuesti käsile.
See vagun seisis 90-ndatel Ülemistel, siis sai seal kolatud, see üles mõõdetud ja tähendatud. Tehasesildil seisis "Krasnõi Putilovets 1928"

Okey, saladus on paljastatud. Jäingi mõtlema, et kuidas see vagun niiiii tõetruu välja näeb. Kui ise mõõdetud ja sees kolatud, siis on hoopis teine asi. Mingid vanad samalaadsed platskaartvagunid olid Eestis veel kasutusel 60-ndate keskel. Sha-seeria auruveduri sikutamisel sõitsid Tallinn-Tapa liini. Viimane sõit mille kaasa tegin ja mida mäletan, oli sõit laulupeole - rong oli puupüsti rahvast täis. Kas tead ka nendest vagunites midagi? Äkki ei olnudki mingit tõsist erinevust välimuses?

Rongimees Einar

Eelmise postituse tegin enne, kui … kasulike linkideni jõudsin, seal aga lausa joonis sanitaarvagunist, mis tegelikult ju platskaart ja välimus klapib kah. Jooniste eest aitäh, vägev värk.

Rongimees Einar

Joonestatud vagun on väga teine asi, oma veerand sajandit vanem ja sanitaarvaguniks oli ta vaid filmis "Nimed marmortahvlil." Joonestatud sisu on pelgalt hüpoteetiline, aluseks on võetud säilinud ja mittesäilinud vaheseinad (milliste jäljed laes olid nähtavad) ja olemasolevad joonised. Valmis mudel on laialt levinud Jegorovi vagunitega pea identne, ainult tehase nimi ja pöördvankrid on teised. Ja sees kupeed. Sellest maalisin ka selle 2.klassi.

See "Platskaart" pani aga kukalt kratsima: seni olen näinud skeemidelt ainult selliseid pinkidega üldvaguneid, millel on keset vagunit toetav vahesein, millest on uks läbi, või siis kupeedeks jaotatud isendeid. Sellist platskaarti, kus ühes seinas on neli magamiskohta vaguniga risti ja teises seinas üle vahekäigu kaks magamiskohta piki vagunit (alumise voodi keskosa käis kummuli üles, moodustades voodist kaks istet jalaua) olen näinud ainult moodsamates raudkerega vagunites.

Ainsad korrad, kus olen käinud vanas puukerega vagunis, mille sisustus on säilinud, olid Tartu piimakombinaadi haruteel 1988. Mõlemad vagunid, kuhu sisse pääses, olid kupeedeks jaotatud, osad kupeede seinad aga ei ulatunud laeni. Ja kupeedes olid kõvad täiesti lamedad istmed treitud-nikerdatud puujalgadel ja seljatugedeks samasugused kõvad plated, mida vist sai ka üles magamislavatsiteks pöörata. Kusjuures üks neist vagunitest oli kaheteljeline, millel oli tambur ainult ühes otsas. Teises otsas oli avaram ruum ja selles kihtsalt uks järgmisse vagunisse.

Oleme leidnud siis üles ühe järjekordse valge laigu Eesti raudtee lähiajaloos. Kindlasti on neid vaguneid jäänud ka mõne pildi peale, aga …. pärijad pole mõistnud neid pilte hinnata ja lihtsalt minema visanud. Imedele loota muidugi võib, ehk ilmub ka mõni pilt "Kapsausside" eelsest Tallinn-Tapa töölisterongist (mõiste linnalähirong võeti kasutusele veidi hiljem).

Rongimees Einar

Arukülas elav kolleeg rääkis, et tema käinud Tallinna lasteaeda plekkkerega platskaartvagunis, mis olnud siledate seintega ja ilmselt Pafawagi toode. Küll mingi kaugrongi sabas üldvagunina ja vist oli ka veduriveoga vagunkoossead olnud, mis käis Tapale. Need olid varased seitsmekümnendad.
Isa aga mäletab kindlalt neid puukerega vaguneid, millega ta käis Tallinnast Tamsallu maale (sealt edasi "suslaga" Võhmutale, kirjelduste järgi kaubavagunist ehitatud vagunis, ahi keskel ja pingid piki seinu) - ilmselt 50-ndad.
Vana puukerega vaguni väga oluline eripära oli aken, mis käis allapoole lahti ja kinni tuli tõmmata rihmast, mis kuskil seal rippus. Varasematel metallkerega vagunitel oli aken raamiga jagatuss 3/4, ülemine veerand käis lahti.

Vahepeal soiku jäänud vagunid taas laual. Lõpp ei ole kaugel.

Saadetud liinile. Peaks mingi piilupardiveduri peale nüüd mõtlema hakkama.

Soomusrongi lainele vaja naasta. Platvormid on puudu, samuti dessandi, staabi ja sanitaarvagunid hiljuti sai alustatud plarvormidega. Rattakobad tuli ise teha kuna ruumi oli vähe ratta ja põranda vahel ja raudplaadid, kuhu käib Roco NEM siduri pide.
Põrandaks on kaks joonistuspaberit, EPO vahel. Ikka juhuslikud materjalid, nagu eri paksusega plekk ja tekstoliit jne.

Oli üllatav, et tsaariaegse platvormi äärepostid käivad sissepoole portesid vaguni põrandasse püsti. Oli vast pusimine, aga ehk hakkavad need postide pesad toimima kui päris. Kuigi superatackiga immutet paber pole teab mis tugev.

Ja kohvisegamise pulgas on jumalik materjal. Ise ostsin Prismast neid kotitäie. Kvaliteetne tihe puit, kannatas saagida üsna jämeda vineerisaega. Oli vaja lihtsalt 1,5mm laiu prusse vaguni alla. Lasin ühe kohvipulga vaevata kaks korda pikuti lõhki. Sõidukatseidki on tehtud ja kuigi põhja alla on laotud 2mm rauda, kipub ikka vagunit Juniori 760mm S-kurvis maha viskama. Roco siduri pöördmehanism on liiga jäik. Jääb loota, et maketi korralikul teel käituvad need viisakamalt.