Soobel on kiire poiss - ma ei jõudnud veel Tartu rongilegi istuda, kui temalt kirjasõna juba üleval.
Päevakene sai päris pikk - 4 tundi kohale sõitmiseks (buss-rong-tramm-buss), 4 tundi kohapeal ja siis 4 tundi koju tagasi jõudmiseks. Kõige kiiremini kulusid need 4 tundi kohapeal - mingi sisemine meel käskis kella kontrollida ja nii oligi, tagasisõidu alustamine oli juba poole tunni kaugusel. Niisiis läks aeg ruttu, sest kogu aeg oli midagi vaadata, kuulata või rääkida. Kuigi meid oli seekord vähem kui eelmisel aastal, tühja minutit ei tekkinud. Eks omajagu mõjusid kokkutulnute arvule ka need liikuvad munade- ja koolilaste pühad, mis nii mõnegi rongimehe õigelt teelt kõrvale juhtisid. Tallinna-kandi rahvast oleks küll natuke rohkem lootnud näha. Nii mõnigi neist on tundnud huvi osalemisest moodulraudtee-projektis. Nemad saavad siis järgmise võimaluse näitusel "Minimaailm". Vaatavad hetkel kahe-mehe projekti tulemusi ja uurivad enda osalemise võimalusi.
Eks see moodulite ühildamine oligi kokkutuleku üks peateemadest. Muid teemasid oli ka ja mitte vähe. Näiteks sai uurida ja vaadata erinevaid veeremite kollektsioone mõõtkavades HO, TT ja N. HO valikus oli ka isetehtud mudeleid (valmis ja pooleli) ning haruldusi, mis pärinevad tootmise algusaastatest. TT-kogu oli Saksa DV aegse BTTB toodangu paremik. N-kollektsioonis oli palju Ameerika vedurite mudeleid. Muhediku kaasatoodud HO vedurid olid aga näide tõsisest ümberehitusest. Kaasas olid mõlemad - nii algne plastratastega patareitoitel töötav mänguraudtee vedur kui sama veduri rööpavoolul töötavaks mudeliks ümberehitatud vedur. Samamoodi ehitatakse ümber töötavateks ka stendimudeleid.
Mina võtsin seekord kaasa ajakirja "Modelbahn Kurier" numbrid "Digital 2014" ja "Digital 2015". Kõigil oli võimalus veenduda, et Euroopa maketiehitajad ja meie elame nagu erinevates maailmades - teemasid, mis ka meid puudutaks peaaegu polegi. See sobiva trükisõna otsime ongi üks suur ja paras pähkel. Ka võõrustaja proovib seda läbi hammustada. Ta tellis erinevatest N-mõõtkava ajakirjadest ühe eksemplari, et siis leida see, mis vastab tema ootustele. Päris tark mõte. Sirvisin neid väljaandeid ja tõepoolest, mitte kõik pole suure praktilise väärtusega.
Seekordsel kokku tulekul oli rongide jooksutamiskohti mitu. Lisaks juba nimetatud HO-moodulitele, millest ühel oli ka 9mm rööpalaiusega ring, oli oma TT-maketi kaasa võtnud ka foorumlane Traatsaba. Maketil asuvad hooned on "Auhageni" klassika, mida toodeti juba Saksa DV aegu (siis nimega "Vero"). "Auhageni" igihaljate ja aastakümneid tootmises olevate mudelite saladuse avastasin alles hiljuti, kui leidsin kodust ühe läbivaatamata DVD. See oli väljaantud "Auhageni" 125-sünnipäeva puhul. Nende trikk on lihtne - hooned jm pole väljamõeldud inseneri töölaual, vaid mingi reaalselt eksiteeriva ehitise vähendatud koopia. Nende toodete värviga on teine lugu - need on rohkem või vähem ebaloomulikud. Seda olen kohanud ka teiste tootjate juures ja siit võib eeldada kohustusliku ülevärvimist või vanandamist. Vanandamine oli jutuks mitmel korral. Väike ebamäärane hirm enne, kui esimest korda pintsli kätte võtad on loomulik (läbi proovitud) aga ega ei peagi kohe ju maja kallale tormama. Esimesed lasuurvärvikihid (lahja nagu pintsli loputusvesi) võib peale tõmmata ka liigseks osutunud detailidele või pressijääkidele. Plastist toodetega on siis asi lihtne. Emailiga ketud metalli kohta praegu aga arvamust avaldada ei oska (selline sild on ühel moodulitest). Proovin kodus ise ka katsetada, kas mudeli akrüülid jäävad emailile, või ei. Eks ma anna siis tulemustest kokkutuleku järelkajana teada (ikkagi kohapeal üleskerkinud teema).
Siinkohal on õige aeg öelda tänusõnad võõrustajale. Moodulite ehitamise sidumine kokkutulekuga oli päris hea idee ja kodune kuum pitsa, mida kõigile pakuti, samuti.
Rongimees Einar