TEEMA:

Mind kutsuti oma kolaga Tartusse mainitud päeval, ehk et panen maketi AHHAA keskusse 20.septembril püsti. (Päris täpselt ei saa aru, millega ma selle näituse konteksti sobitun, seal mudelite asemel pigem innovaatika, elektroonika ja raaliteadus luubi all. Ju siis tahetakse käsitööd näha.)

Tartu inimesena üritasin nö kohapeal asjale pihta saada. Seda mitte-kandilist maja näen iga päev, kui turul käin. Paraku on telefoniraamatu andmeil tegemist täiesti salastatud objektiga - mitte ühtegi viidet ega numbrit. Siiski oli kodus mingil noorteüritusel (!?!) jagatud teatmik, milles Ahhaa-keskus ja telefoninumber ilusasti kirjas.

Tädi, kes vastas, andis uue numbri ja seal vastas juba uus tädi, kes selle üritusega tegeleb. Ma ei uskunud oma kõrvu - nad ei tea ise kah, et miks nad seda üritust teevad ja mis on selle sisuks. Pakkusin siis ise mõned pähetulevad variandid välja ja nad nõustusid, et rida "meisterdamine, nokitsemine, väljamõtlemine" on ürituse sisule päris lähedal. Täpsemat infot soovitati otsida kodulehelt (Guu-uu-uugelda "Minimaker Faire 2015), aga mina ei soovita - see, mis sealt vastu vaatab, on juba täielik soga.

Katastroof - teaduskeskuse on hõivanud väheste võimetega koduperenaised. Minu arusaamist mööda tähendab teadus ka selgust!

Mida peab seal sõber Soobel näitama? Ilmselt kõike - maketti, ponylandi ja ka seda, kuidas need 2 erinevat omavahel kokku sobivad.

Edu ja meelekindlust

Rongimees Einar

No kas just nüüd soga. Ja reaalse vibu ehitamine või 3D jubinate etteprogrammeerimine ja printimine käib ikka stereotüüpse koduperenaise võimetest üle. Tundub et rõhk jah rohkem innovaatilist laadi käsitööl, sellest ka küsimus, kuidas mina sinna sobitun. Võibolla ehk ajalooga, et kuidas oli innovaatika 25a tagasi, kui midagi saada polnud ja sitast saia tuli teha. Ilmselt saab demonstreerida lastele, kuidas Supilinna või Poniville maju paberist teha. Kui juba käsitöö demonstratsioonesinemine teemaks peaks tõusma.

Tundub, et väike möödarääkimise mekk on man. Koduperenaiste rollis näen ikka neid Ahhaa-tädisid, kes üritust korraldavad. Minu arusaamist mööda peavad igal üritusel (kontsert, kohvikklubi, sünnipäevapidu jne..) mingid kindlad raamid olema. Näituse korral tähendab see siis selgelt kirjeldatud sisu (Ahhaa-värk tuletab küll meelde hoopis soojas ülessulanud ja laiali valgunud sülti). Olen ise lõpetanud 1979 aastal Viljandi Kultuurikooli ja ürituste korraldamine (koos raamistikuga) on minu elukutse ja töine vajadus kuni tänaseni. Seega võid minu iriseva hoiaku julgelt elukutse ja professionaalse kretinismi kaela ajada.

Sinu enda pugemine ajaloo maski taha on üks äraütlemata nutikas ja hea idee. Oled aastaid oma hobidega tegelenud ja rääkida on seega küll ja küll. Pealegi tekivad uued ja huvitavad mõtted just rääkimise ajal teistele. Loodan, et Sa ka sellest lõbust ilma ei jää.

Rongimees Einar.

Käidud, nähtud, üle elatud. Paar ponifanatti käis uurimas, raudteemudeliste ei ühtki, ehkki siin-seal sai välja hõigatud, et selline asi on. Oli veel fuajees riietehoiu kõrval, kuhu pääses piletita.

Oleks teadnud, et seal ka piletita tsoon on ja Sina just seal oled, oleks raudselt kohal olnud. Pole midagi teha, iga aasta augustis ja septembris loen oma sente mitu korda üle ja nii juba üle kümne aasta. Halb ajastus.

Nägin telekast ka paari reportaaži sellelt ürituselt. Tuleb välja, et mõned märksõnad jäid enne välja ütlemata - uudne, kaasaegne, innovaatiline. Ebavõrdne tundus asi ka loomise kohapealt - nii maketi kui suurusega mõjuva Ponylandi ehitamine võtavad kordades rohkem aega, kui mõne mõistatuste-karbi vm tegemine.

Lisatud pilt on muidugi nauditav - tavaliselt näeb selliseid mõne elava fantaasiaga kunstniku tehtud illustratsioonidel.

Rongimees Einar