Teema esimeses postituses mainisin, et panin kirja esimese hooga meelde tulevad asjad ning teise- ja kolmanda ringi muljed tulevad hiljem. See teine ja kolmas ring ei tähenda sugugi teise- või kolmandajärgulisi asju. Vastupidi, need ongi need kõige olulisemad, aga nende üle oli vaja veidi mõelda, et leida üles hulk seoseid mudelraudtee maailmast ja näha ka asjade varjatud tähendusi. Pealegi ei paku jututeemaks olnu üleslugemine kuiva loendina huvi kellelegi (ei neile, kes olid kohal ega ka teistele, kes kokkutuleku sisust alles siit teada saavad).
Koosolemisel tekkis palju väiksemaid vestlusringe ja kõigist teemadest ma loomulikult osa ei saanud. Mõned teemad jäid natuke kaugeks ka seetõttu, et ei olnud minu huviorbiidis või puudusid vajalikud teadmised asjade lõpuni mõistmiseks. Eks ma kirjuta siis seda, millest osa sain ja mis mind puudutas aga puuduva osa lisavad koos oma muljetega teised kokkutulekul osalenud foorumlased.
Tööstuslike mudelite suured ja väikesed vead on huvitav teema. RTR-veeremi (võta-ja-sõida-tüüpi masstoodang) detailide täpsusega väga ei hiilga. Et ostjate jaoks toote hind liiga kõrgele ei kerkiks, siis valitakse võimalikult lihtne ja odav tehnoloogia ning puudulikult vormistatud detailid on sellisel juhul igati loomulik lisa. Ameerika e-kirjas „Modell Railroad Hobbyist“ on omal käel detailide lisamisele pühendatud palju artikleid ja ega need Euroopa mudelid siis teistsugused ole. Kokkutulekul oli teema põhjuseks Piko toodetud veduri ChME3 mudel, mis lisaks halvasti vorbitud detailidele sisaldas ka ajaloo seisukohalt suuri möödalaskmisi. Veduritel teatavasti on mitu versiooni ja mõnede käigus muutub ka välisilme. Vedurite pardanumbritel seos erinevate modifikatsioonidega on lihtne – mida suurem number, seda uuem versioon. Piko on teinud siin aga tõsise apsaka ja varustanud ühe välisilmelt varasema versiooni tunduvalt hilisemale mudelile sobiva pardanumbriga.
Detailivigade ja mööda pandud pardanumbrite avastamine on nüüd küll asi, millega iga mees hakkama ei saa. See eeldab aastate pikkust tööd tehniliste iseärasuste uurimisel. Foorumlane MPMR on aga tõsine tegija – tema kogus on aukartust äratav hulk Eesti raudteel aegade jooksul sõitnud veeremit ja hetkel kavandab ta võimalikult reaalse prototüübipõhise jaama ehitamisest. Kui võtta mõni Eestis asuv jaam ja arvutada see ümber HO mõõtkavasse (1:87), saaksime jaamaosa pikkuseks maketil pea 20 meetrit. Hullumeelsus ju. Väga mängulistel makettidel lühendatakse kõike, mida saab – perrooniga ja perroonita teeosasid, rongide pikkust ja ka pöörangute pikkust. Tavaline HO-siire (pöörangupaar ühelt teelt teisele) küsib 400-470 mm pikkust. Õiges suuruses HO-siire vajab aga pikkust umbkaudu 1200mm. Üks selline õige pöörang oli ka näitamiseks kaasas – on ikka jurakas küll. Omaette teema on tõetruu rongide pikkus, näiteks 6-vaguniga diiselrong on 1,5 meetrit pikk ja kaubarongide õiget pikkust ei tasugi arvutada (57 tingvagunit). Jälgime huviga, kuidas MPRM selle probleemide puntra lahendab. Igal juhul on kodanik MPMR ekspert, kelle käest tasub nõu küsida veeremi tõetruu välimuse ja kvaliteedi küsimustes, arutada prototüübipõhise jaama ehitamise teemadel, küsida nõu messingust mudelite kokkupanemisel (üks selline oli näitamiseks kaasas) ning arutleda Venemaal toodetud mudelite hankimise teemal.
Palju oli juttu erinevatel elektri- ja juhtimissüsteemide teemadel. Võõrustaja Aiaraudtee tutvustas enda väljatöötatud analoograudtee juhtimismooduleid. Need on seotud erinevate jaamavahe tööd reguleerivate fooridega ja teevad ka vajalikke rööpavoolu ümberlülitusi, välistades niimoodi vastassuunas sõitvate rongide sattumist ühele rajale, aga ka kannulsõitvate rongide sissesõitmist üksteisele. See elektroonika rida igaühele muidugi ei passi, sest eeldab juba erialaseid teadmisi. Mina olen üks neist, kes jääb mudelraudteel lihtsama automaatika juurde - vähemalt ise selliseid elektroonika skeeme koostama ei hakka, ja kui tekib vajadus elektroonikat juurde lisada, eks siis küsin targematelt nõu. Lisaks foorumlasele Aiaraudtee on elektroonika küsimustes hästi kodus ka kodanik Traatsaba. Viimasele olen tänulik ühe tõsise apsaka ärahoidmise eest. Leidsin nimelt paar päeva tagasi mõned head ja lihtsad skeemid digiraudteele omatehtud lüliti-võimega hõivekontrolli ehitamise kohta. Mõned sõlmed olid jäetud joonisel lõpuni välja joonistamata ja asendatud sõnaliste vihjetega. Paraku oli seda tehtud nii, et teksti oli võimalik mõista kahtepidi ja mina oleks raudselt valinud selle vale variandi. Traatsaba vaatas skeemi ja ütles kohe, et midagi on siin valesti – tegi mõned peast-arvutused ja asi oli selge. Seega võin nädala-paari pärast valimivas elektriteemalises sarjas näidata õigeid ja toimivaid skeeme.
Kui juba jutt Traatsaba peale läks, siis tema on TT-mees ja kaasas oli kast igatsorti TT-varustusega. Olen ise ka kunagi aastaid TT-ga tegelenud, nii oli kasti sisu minu jaoks paras nostalgia ja taaskohtumine. Küll aga leidsin sealt ühe väikese vidina, mida pole varem näinud aga mis pakkus huvi. Jutt käib salvestavast minikaamerast. Kirjutasin tootja e-aadressi üles ja käisin juba ka luurel ära. Väikefirma toodabki ainult kahte sorti minikaameraid. See, mida kokkutulekul käes hoidsin, on standard-kaamera ja müügil hetkel soodushinnaga 45 eurot (enne 89 eurot). Teine, ainult HO-le sobiv HD kaamera on soodushinnaga 135 eurot (enne 249 eurot). Tehnilised andmed leiate tootja kodulehelt ja link sinna on järgmine;
www.modellbau-wichert.de
Foorumlane Soobel tõi kaasa, nagu loodetud, omatehtud minifiguurid ja pony-landi majad. Nüüd pean rääkima paar sõna fotograafiast. Kõik teame, et naised on pildil ilusamad, kui tegelikult. Soobli kätetööga on täpselt vastupidi. Ilma liigse suurenduseta ja üliintensiivsete värvideta on need figuurid ja majad nagu ehtsad. Mulle endale meeldisid oma loomulikkuses eriti majade katused (ebaühtlased ehk siit-sealt vajunud). Siit siis mõtlemisainet kõigile – kui tahate tõeliselt igava väljanägemisega maketti, siis kasutage ainult Euroopas toodetud ja klantsitud välimusega (kõik on sirge, selge ja puhas) hooneid.
Soobel tassis vaatamiseks sisse ka mõned jupid oma õueraudteest, mille mõõtkava on 1:25 (veidi väiksem kui G ehk 1:22,5 ning veidi suurem kui Ameerika G ehk 1:29). Euroopa standardid (NEM) sätestavad, et lisaks Euroopa mõõtkavadele, võib kasutada ka teiste piirkondade omi ning ka enda väljamõeldud mõõtkavasid. Paar korda olen neid viimaseid isegi Youtubes kohanud, nüüd siis nägin oma silmaga. Õueraudteede teemasse ma väga süüvinud ei ole, sest kõike lihtsalt ei jõuagi uurida. See, et ka õue- ja aiaraudtee Eestis esindatud, on teeb rõõmu. Foorumlase Aiaraudtee kasutajanimi ei ole tekkinud tühjale kohale. Üks kahest Eestis toimivast aiaraudteest ongi just tema oma. Veetsime raudteed, teetammi ja auruvedurit uurides tubli tunni. Katelt seekord küll üles ei köetud aga vaatamist oli niigi. Jällegi üks tõsine ettevõtmine, mida ehitatakse aastaid. Plaanid on tegijal head ja hoian pöialt, et need loodetud kujul ka kunagi valmis saavad.
Osa seltskonnast esindasid ka algajaid ja nemad panustasid rohkem kuulamisele ja oma probleemsetele kohtadele lahenduste otsimisega. Uus tulija HOII liitus foorumiga alles eelmisel nädalal aga nagu selgus, tegeleb maketi ehitamise ettevalmistamisega juba aastaid. See on hea strateegia, mida kasutavad maailmas paljud. Makett on paljude asjade kogum ja kogu vajaminev raha korraga välja käia on paras pauk. Nii korjataksegi jupid (veerem, hooned, rööpad, elektroonika jm) kokku vähehaaval aastate jooksul. Samal ajal tehakse endale selgeks ka ehitamiseks vajalikud teadmised. HOII tõi vaatamiseks kaasa hulga erinevate firmade katalooge. Üks asi, mille kohta HOII-lt võib väärt infot saada, on Brawa toodetud vedurid. Hetkel ei tea ma kedagi teist, kellel selle firmaga kogemusi oleks ja otseallikast saadud hinnang koosnes ainult kiidusõnadest.
Foorumlane Ellak, kelle maketi ehitus novembris-detsembris foorumi kuum teema oli, oli ka kohal. Juhtus see, mis maketiehitajatel ikka juhtub – „sein tuli ette“. Ellak käitus targalt ja suunas oma tähelepanu vahepeal teistele asjadele. Nii ongi, mingil ajal lööb jälle klaariks ja siis tulevad õiged ja head lahendused nagu iseenesest. Arutlusteemaks oli maketi juhtimissüsteem, et kas analoog või digi. Ellaku nägemuses peaks olema maketil nii automaatikaga toimiv süsteem (mängib ise) kui võimalus ka ise vedurijuhti mängida. Foorumlaste ühine soovitus oli panna maketile segasüsteem st osa on analoog ja osa on digi. Automaatika juhitud teedele sobib analoog paremini, sest on kordades lihtsam ja palju odavam kui digisüsteemid. Mängimise osa võiks jälle olla digi, sest nii on lihtsam ja odavam (mängimiseks sobiv analoograudtee vajab palju eraldatud rööpalõike, juhet, lüliteid ja kõige selle kokkupanekuks ka tööaega). Ühelt süsteemilt teisele ülemineku kindlustav automaatika on lihtne ja müügil. Väike „aga“ on see, et analoogvedurit digiraudteele siiski saata pole võimalik, küll aga sõidab mõlemal edukalt digivedur.
Vilom on see mees, kes aasta tagasi esimesena jutu kokkusaamisest üles võttis. N-mõõtkavaga tegelejaid seekord kohal rohkem ei olnud (selle mõõtkava seltskond alles tekib). Tema otsib juba mitu kuud lahendust oma moodulile, mille teemaks on sadamaraudtee raudteepraami, manöövrigrupi ja vastuvõtu-väljasõidu teedega. Vaatasime seda uut plaani ja iga korraga on ta hästi toimivale süsteemile lähemale jõudnud. Laiusest mahuks moodulile palju aga pikkust (just väljatõmbetupikute jagu) napib. See viimane variant, mis sai paar pisiparandus, sobib ehitamiseks küll.
Nagu näete, oli osake kogemuste laadast ka nõu küsimine teiste käest (kasutasin seda ka ise). Midagi jäi muidugi kahe silma vahele ka. Foorumlase Muhedikuga ei saanudki maketist rääkida (selle kurva tõe avastasin alles hiljem kodus). Samuti ei leidnud õiget hetke veduri VME1 joonistesse süüvimiseks. See vedur, mida paraku ükski tootja ei valmista, on siiski suur osake Eesti raudtee ajaloost ja ainuke lootus ongi Eesti meestel endil see mudel näppude vahel valmis meisterdada.
Enda osalemine kogemuste laadal on veel lahti rääkimata. Võtsin näitamiseks kaasa Woodland Scenicu toodetud rööpapuhastuskomplekti ja Noch´i toodetud rööpapuhastuspadjad (teine oli korralikult must, sest oli juba 3 kuud „Tööd teinud“). Nendest asjadest on pikalt juttu juba kodulehe avalehel ja nüüd tahtsin pakkuda võimalust oma silmaga näha ja käega katsuda. Teise asjana võtsin kaasa ühe 2008 aastal Saksamaal väljaantud raamatu, mis käsitleb maketiehituse teemasid seinast-seina. Üht-teist sellest raamatust olen teinud Mänguasjamuuseumi maketile, mõned tekstid eestindanud veebilehele ja mõned elektriskeemid on plaanis näidata ka foorumis. Raamatu häda on muidugi see, et sirvimisel õiget infot kätte ei saa ja süüvimiseks õiget hetke ei leidnudki. Kaasas oli ka paar lehekülge jooniseid, mida kavatsen „Pühapäevaelektriku“ alla koos selgitavate tekstidega panna. Selgus, et pakub huvi ja vaat et isegi kiireks läheb – nende jaoks, kes suvel maketiehituse tõsisemalt ette võtavad, peaks materjal juba varsti valmis olema.
Siin on nüüd koht, kus esialgse plaani järgi pidi punkt olema. Paraku juhtus nii nagu ikka – mõtted said paberile, pea sai puhtaks ja peale hästi magatud ööd selgus, et üksjagu järelmõtteid on veel (ei paistnud lihtsalt varem välja).
Oma tööde-tegemiste järgi jaguneb seltskond kindlalt kaheks; maketiehitajad ja prototüübipõhise maketi ehitajad. Välised erinevused on ilmsed – prototüübipõhisel maketil on kõik võimalikult Eesti moodi; veerem, jaamateed, foorid, taristu. Varjatud erinevused vajad muidugi eraldi väljatoomist. Kõige lihtsam on prototüübipõhiseid makette ehitada Eurooplastel ja ka Brittidel – neil on ka reaalselt olemas jaamad, mille kõrvalteele mahub vaid paari vaguniga rong. Ameeriklased ja Austraallased vajavad palju rohkem ruumi aga seegi pole võrreldav Eesti prototüübipõhise maketi ehitamise põhiprobleemiga. Asja võti on foorides. Saksa süsteem on lihtne ja hästi arusaadav ka algajatele. Sobivat automaatikat, millega tulesid juhtida on külluses. Eestipärase pseudo süsteemi (saksa loogikal toimiv automaatika juhib Eesti fooride tööd) loomine pole ka just kuigi keeruline. Paraku on pseudo-süsteemi fooritulede kombinatsioonid piiratud ja mitmed õiged ja vajalikud signaalid jäävad mängust välja. Veebruaris uurisin 2015 aasta uudistooteid ja kiikasin sisse ka ühele Saksa foore tootva väikefirma lehele. Uusi mudeleid ei näinud, küll aga jäi silma tekst, mis väitis, et hetkel tegeletakse eeskätt Ida-Euroopa ja Venemaa fooridele sobivate juhtmoodulite väljatöötamisega. Nagu näete, on ka nemad aru saanud, et Saksa loogika meie raudteele hästi ei sobi. Osa kokkutuleku ajast veetsime teleriekraani ees, mille vahendusel Aiaraudtee tutvustas omaloodud fooride juhtimise mooduleid. Kõva sõna. Ma ei tea, millise kvaliteediga need saksa omad olema saavad, aga Aiaraudtee tehtu äratab rohkem usaldust.
Erinevus maketi ja prototüübipõhise maketi vahel avaldub ka automaatika ülesehitamise loogikas. Prototüübipõhisel maketil on jaama juhtimine käsitsi (pöörangu, teed, foorid) ning automaatika hoolitseb ohutuse eest jaamavahes. Klassikalisel maketil, mille rakendusskeeme ette valmistan, on kõik täpselt vastupidi – kogu liiklust juhitakse läbi jaamaautomaatika ja sama süsteem hoolitseb ka ohutuse eest jaamavahes. Nüüd jõuame selle alalõigu kirjutamise eesmärgi juurde. Paljud tulevase maketiga seotud otsused langetatakse enne maketi ehitamise algust. Sinna alla kuuluvad ka voolu ja juhtimissüsteem ning maketi teema ja maketil asuva ja liikuva valik mingite kriteeriumite järgi. Seepärast ongi väga vajalik, et kõikvõimalikud erinevused ja sarnasused oleks hästi lahtikirjutatud ja kättesaadavad juba plaanide pidamise ajal. See annab võimaluse toimida ratsionaalselt ehk siis välistada tutvumise mittevajalikuga (Eesti raudteed kujutava maketi ehitajad ei omanda Saksa fooride loogikat ja klassikalise maketi ehitajad ei süüvi Eesti Raudteel kehtivate reeglitesse).
Kas sellega on nüüd mõtted kõik ilusasti kirja saanud, ei julge väita (teate ju isegi, et „Heade mõtete eest pole meist keegi kaitstud“).
Rongimees Einar.
