Joonestatud vagun on väga teine asi, oma veerand sajandit vanem ja sanitaarvaguniks oli ta vaid filmis "Nimed marmortahvlil." Joonestatud sisu on pelgalt hüpoteetiline, aluseks on võetud säilinud ja mittesäilinud vaheseinad (milliste jäljed laes olid nähtavad) ja olemasolevad joonised. Valmis mudel on laialt levinud Jegorovi vagunitega pea identne, ainult tehase nimi ja pöördvankrid on teised. Ja sees kupeed. Sellest maalisin ka selle 2.klassi.
See "Platskaart" pani aga kukalt kratsima: seni olen näinud skeemidelt ainult selliseid pinkidega üldvaguneid, millel on keset vagunit toetav vahesein, millest on uks läbi, või siis kupeedeks jaotatud isendeid. Sellist platskaarti, kus ühes seinas on neli magamiskohta vaguniga risti ja teises seinas üle vahekäigu kaks magamiskohta piki vagunit (alumise voodi keskosa käis kummuli üles, moodustades voodist kaks istet jalaua) olen näinud ainult moodsamates raudkerega vagunites.
Ainsad korrad, kus olen käinud vanas puukerega vagunis, mille sisustus on säilinud, olid Tartu piimakombinaadi haruteel 1988. Mõlemad vagunid, kuhu sisse pääses, olid kupeedeks jaotatud, osad kupeede seinad aga ei ulatunud laeni. Ja kupeedes olid kõvad täiesti lamedad istmed treitud-nikerdatud puujalgadel ja seljatugedeks samasugused kõvad plated, mida vist sai ka üles magamislavatsiteks pöörata. Kusjuures üks neist vagunitest oli kaheteljeline, millel oli tambur ainult ühes otsas. Teises otsas oli avaram ruum ja selles kihtsalt uks järgmisse vagunisse.
