Idee sai saadud saksa Modelbahnkalenderi 1987 tagakülgedelt, kus õpetati aiaraudteed tegema. Jooniseid ei olnud. Kuniks kingiti kolm raamatut, muuhulgas "Schmalspurbahnen zwischen Spree und Neice" kus sai armutud Muskau metsaveoraudteesse. Tegudeni jõudsin 90-date algul rauakooli ajastul, mil sai vedur 993312 ja üks kastvagun tehtud. Peale selle veel omaloominguline väike reisivagun.
Hiljem tutvusin Lavassaare muuseumraudtee seltskonnaga ja pääsesin mõõdulindiga ligi meie kohalikule veeremile ja nii tekkisid ka mõned kaubavagunid ja TU2 diiselvedur. Pooleli jäi Kolomna auruvedur A11 (tüüp65) olemas on veel kaks Kolomna reisivagunit 19.sajandi lõpust.
Tee ise on 30mm lai, relsid ise valtsitud ja käib see asi tavalise PIKO trafoga. Aga pole aastaid enam töötanud ja ise loen selle lahenduse läbikukkunuks. Esimene häda on see, et osaliselt kartongist veerem pole ilmastikukindel. Suurim häda on ülesvõetav raudtee, mis pole alaliselt õues maas. Selle ülespanek võtab pool päeva, on tükk pusimist, et rong rööbastel püsima hakkaks. Ja kõiksesuurim häda on vooluga: alumiiniumrööpad on ühendatud vasetatud traadist tihvtidega, need on aga oksüdeerunud ega anna voolu edasi.
Mõne aasta eest otsustasin üle minna standartsematele mõõtudele, leeldivaks osutus IIIe mõõtkava, kus mõõtkava on 1/16 ja tee 45mm lai. Sai ka tööstuslikke relsse hangitud. Plaan on veerem ikka puust ja rauast teha ja panna käima veduris oleva aku pealt raadioteel sarnaselt auto, paadi ja lennukimudelitega. Langeksid ära voolu ülekande probleemid ja saaks proovida ehitada realistlikku signalisatsiooniautomaatikat, kus peamine hõivekontroll käib kontrollrööpaid lühistavate rattapaaride abil. Tee jääks betoonist või pakkudest tammile aastaringselt. Kaugele ma sellega jõudnud pole, kuna panen rõhku HO maketile. Vaid veduri rattad ja mõne rööpapaari jagu raudteed on olemas.