Auruvedurite põlvkonnad alates 1944.

Plaanipärane veduripargi korrastamine algas 1944 aastal. Enne seda aga ka veel mõned aastad edasi, läks kaubaks kõik, mis vähegi liikus. Veduripark oli kirju ja ka ametkondliku kuuluvuse järgi oli pilt sarnane. Näiteks toon Em-seeria 0-5-0 vedurid, mis töötasid remondi- ja taastusrongide koosseisus.

Manöövris ja tehaseraudteedel olid kasutusel Venemaal toodetud 9P-seeria tankvedurid  ja sõjasaagina toodud BR89 (0-3-0T) vedurid. Ka mõned Eesti Vabariigis ehitatud tankvedurid olid rivis; Raudteede Peatehases ehitatud Mt/k (0-3-0T) ja AS Franz Krulli ehitatud Kk (1-2-1T).

Reisiliikluses kestis segadus kauem (kuni Su-seeria vedurite saabumiseni 1953 aastal). Kasutusel olid 1910 tootmisesse antud S-seeria vedureid (Su baasmudel), aga ka A-seeria (2-3-0) ja N-seeria (1-3-0) vedureid. Viimati nimetatud seeria oli tootmises aastail 1892 kuni 1914.

O-seeria (0-4-0) vedurid on toodetud aastail 1890 – 1928. Sõjajärgsel ajal kasutati neid kuni 50-ndate keskpaigani vähese liiklusega liinidel ning seejärel manöövris. 60-ndate keskel viidi vedurid edasi teistele raudteedele. Rahvasuus oli antud vedurile hüüdnimi „Ovetchka“ (lambuke).

Sch-A seeria (1-4-0) on Ameerika Armee Transpordikorpuse (USA TC) veduri S-160 vene rööpalaiusele ehitatud analoogid (S-162 ja S-166). N-Liidu abistamise programmi raames valmistati kokku 200 vedurit, millest kohale jõudis 194 (6 uppus). Eestisse saabusid vedurid 1946 aastal ka kokku on neid sõitnud siin vähemalt 46 tk. Kuni aastani 1953 kasutati vedureid kaubaveol, seejärel suunati ümber manöövrisse ja väljaveole. Vähesel määral vedasid SchAd ka reisironge (näiteks Tallinn - Tapa liinil, olen ise sõitnud). Alates aastast 1963 hakati vedureid arvama reservi ning aastatel 1967-69 lõigati USA nõudmisel vanarauaks. Nõudmise taga oli poliitiline jonni ajamine, sest suhted kahe riigi vahel polnud sel ajal just kõige paremad. Inglismaal on mõned sama seeria vedurid siiani töökorras ja veavad huviliste rõõmuks muuseumi ronge. Vedurimeeste kõnepruugis kutsuti vedurit „Šarikuks“, mis tõlkes tähendab väikest kuulikest, aga on ka väga populaarne ja heatahtlik koera nimi. S-160 vedureid saadeti mitmesse Euroopa riiki, kus veduri saksakeelseks hüüdnimeks pandi „Klappenschlangen“ (lõgismadu) ja seda tänu seotiislite kaugele kostva klõbina järgi. 

TE seeria (1-5-0) on sõjaajal Saksamaal väljatöötatud auruveduri BR52 vene rööpalaiusele ümberehitatud vedurid. Veduri prototüüp valmis 1942 aastal ja kuni aastani 1951 toodeti kokku 6719 vedurit. Vedurite ehitamisega tegeles mitu tehast Saksamaal, Poolas, Tšehhis, Belgias ja Austrias. Veduritel kasutati 4-tüüpi tendreid; 2-e pöördvankriga vanntender, kondensaatoriga tender (4 või 5 telge) ja jäiga raamiga 4-teljeline Floridsdorfi tender. Aastaid Eesti Põlevkivibasseinis töötanud vedurid olid kõik Floridsdorfi tendriga. Töötavad vedurid ehitati N-Liidus kohe üle õliküttele, aga kohe reservi arvatud vedurid jäeti (kuni lammutamiseni) tahkekütusele.

Eestisse jõudsid TE vedurid 1953 aasta lõpus ja vahetasid välja seni kaubaronge vedanud SchA-d. Kui 1963 aastal hakkasid saabuma võimsamad L-seeria vedurid, saadeti TE-d manöövrisse ja väljaveole. Alates aastast 1972 hakati TE-auruvedureid omakorda välja vahetama diiselvedurite vastu. Aastaks 1980 oli jäänud manöövrisse, väljaveole ja liikuvaks katlamajaks vaid mõni vedur. Viimased TE-d võeti liiklusest maha kümnendi lõpul.

TE-seeria vedurite ümberehitamine vene rööpalaiusele seisnes lihtsalt rataste väljapressimises.

L-seeria (1-5-0) auruvedurid olid vene auruvedurite põlvkonna üks viimaseid mudeleid. Veduri tehasetüübi nimeks oli P32 („P“ ehk „Pobeda“ – eesti keeles „Võit“). Tüübinimi „L“ anti vedurile andeka peakonstruktori Lebedjanski auks. Aastatel 1945 kuni 1955 toodeti kolmes tehases kokku 5200 seda tüüpi vedurit.

Eestisse jõudsid esimesed vedurid 1963 aastal ja vahetasid välja kõik seni kaubaronge vedanud TE-seeria vedurid. Kokku tuli aegade jooksul 41 vedurit. L-seeria vedurite kasutusaeg jäi suht lühikeseks, sest juba 1971 aastal algas vedurite väljavahetamine M62-tüüpi diiselvedurite vastu. Aastaks 1980 olid jäänud tööle vaid mõned vedurid. Viimane teadaolev kaubavedu selle veduriga toimus 1988 aastal.

2010 aastal korrastati (seati töökorda) vedur L-3297, millele anti ka nimi „Kaspar“. Praegusel hetkel (2019) vajab vedur sõitmiseks uut remonti.