See projekt lõppes sama äkitselt, nagu algaski ja algas kogu lugu ühe telefonikõnega 2007 aasta mais. Jutu teemaks oli mudelraudtee ehitamine varsti taasavatavasse raudteejaama restorani. Oli kohe päris kiire – renoveerimistööd olid lõpukorral ja juba septembris pidavat esimesed külastajad uksest sisse astuma.

Võtsin siis uurimistöö ette (e-kataloogid ja e-poed) ning tegin valmis ka esimese eskiisi oma mänguvõimaluste väljaselgitamiseks. Lisaks sain Tallinnast ka uuema Falleri kataloogi. Varsti tuli teade, et valmimistähtaega on mõne kuu võrra edasi nihutatud. Projekteerimise seisukohalt oli see hea uudis, sest sain niimoodi valmis lõpuks 8 erinevat maketiplaani ja iga uus oli loomulikult eelmisest parem.

Tellijate sooviks oli, et maketil oleks Eestile iseloomulike hooneid, sillad ja tingimata ka veekogu. Kuigi Eestis tunneleid raudteel ei ole, päris ilma nendeta ka ei saa (vähemalt nii väikesel maketil pole teisiti võimalik).

Eskiisi töönimeks panin „Suurekondi“, sest ringide joonis paistis sedamoodi välja. Järgmised 7 varianti on juba nimega „Kilgivere“. Jaama nimi on igati eestipärane ning kombineeritud Raudteejaama restaureerimisega tegelenud ettevõtja Rein Kilgi nimest, millele lisasin tüüpilise Eesti kohanime lõpuosa (-vere). Kõik Kilgivere versioonid (#1-#7) on ühesuguste jaamateedega – erinevused on vaid tupikteede asetuses. Samuti on kõigil üks ja sama Preisi stiilis jaamahoone ning varikatusega vaheperroon.. Versioonide erinevused on seotud kõige muuga maketil – linn või küla, suurtööstus või väikeettevõte, veekogu kuju ja sillad jne..

Viimase versiooni (#7) alusel koostasin ka ostunimekirjad. Olin juba pea neli kuud vaeva näinud – aeg oli minna järgmise etapi ehk asjade tellimise juurde. Kuna reaalsed töötulemused olid olemas, tahtsin saada ka töötasu. 18 septembril 2007 saatsin vastavasisulise meili oma kontaktisikule. Samal päeval tuli vastus, et just 18 septembril keerasid kaks osapoolt – Rein Kilk ja Tartu Linnavalitsus, omavahel lõplikult tülli ja ehitustööd jäeti teadmata ajaks pooleli.

Nii jäingi ilma oma töötasust ja tehtud kulutused jäid ka hüvitamata. Restorani rentijatel läksid asjad palju hullemini - nemad pidid üles ütlema juba sõlmitud töölepingud ning hakkama maha müüma restorani tööks ostetud varustust.

Päris tühja see töö mul nüüd ka ei läinud. Idee teha natukenegi Eesti teemaline makett arenes edasi ja nüüd töötab Tartu Mänguasjamuuseumi makett „Väike-Tartu“ juba aastaid. Muide, jaamahoone ja varikatusega perroon on „Väike-Tartus“ samad, mis algselt „Kilgivere“ jaoks plaanitud.

Selline lugu siis.