Registripidajate ponnistused

… ehk lugu sellest, kuidas Saksa ja Vene vedurid omale uued seeriatähised ja pardanumbrid said.

 

Situatsioon Saksa Keisririigis enne 1905 aastat.

Raudteede loomise algaastail, kui vedureid oli veel vähe, anti igale vedurile äratundmiseks oma nimi. Kui veduripark kosus, hakati nimede asemel kasutama numbreid. Samas laienes hoogsalt ka raudteevõrk – juurde tuli suur hulk aktsiaseltse, riiklike ja eraõiguslikke omanikke. See tähendas juba ka vedurite turgu – neid müüdi, osteti ja vahetati. Vajadus mingite tehniliste omaduste järgi korrastatud süsteemi järele oli sündinud.

Esimesed tõsisemad katsed probleemi lahendada, pärinevad aastast 1883. Tolleaegne Saksa Keisririik koosnes mitmest liiduriigist ja iga liiduriik püüdis luua oma korrastatud registrit. Mõni neist oli raskesti mõistetav isegi pealevaatamisel, sest kasutati kombinatsiooni tähtedest ja rooma numbritest. Murrang tuli aastal 1905.

1905 aasta Preisi numeratsioon.

Mudelraudtee kataloogidega tutvunud inimeste jaoks on asi tuttav – vanemate veduriseeriate puhul märgitakse ära ka nende kuuluvus Preisi määrangute järgi. Mis siis 1905 aastal ära tehti?

  1. Vedurid jaotati kasutusala järgi nelja klassi.
  • S – kiirrongi vedurid
  • P – reisirongi vedurid
  • G – kaubarongi vedurid
  • T – tankvedurid.
  1. Iga klassi veduriseeriad tähistati numbriga (ehitamise järjekorras).
  2. Tähistamaks vajadusel erinevaid versioone, võeti kasutusele indeksid.

Pealtnäha lihtsal ja arusaadaval süsteemil tuli varsti välja ka nõrk külg – ei olnud arvestatud vedurite teljevalemiga. Nii juhtuski, et näiteks 2-2-0 teljevalemiga kiirrongivedurid olid seeriatest S2, S3, S4, S51, S52 või S6. See viga parandati ära aastal 1920 aga juba uue, üleriigilise seeriatähiste ja numeratsiooni kehtestamise käigus.

1911 aastal kehtestati Preisi süsteem ka elektriveduritele ja mootorrongidele (mootorvedurite kasutamist ette ei nähtud). Elektrivedurite seeriatähised olid ES (kiirrongi), EP (reisirongi), EG (kaubarongi) ja EV.

Mootorvagunite (rongide tähenduses) tähised olid AT (aku-), DT (auru-), VT (diisel- või bensiini-) ja ET (elektri-).

Tsaarivenemaa uued seeriatähised ja pardanumbrid alates 1912 aastast.

Preisi värk oli Tsaarivenemaa raudteedel au sees. Vaadake kasvõi neid 19 sajandi lõpus ehitatud raudtee hooneid, mille kohta öeldakse eesti keeles „kroonu-historistlik stiil“. Täpselt samasuguseid võime näha mudelmajade kataloogides aga saksakeelse „Preisi stiilis“ määratluse all. Eks võeti siis ka registrite korrastamiseks eeskuju Preisimaalt, aga haare oli muidugi tunduvalt suurem. See pidi kehtima kogu Tsaarivenemaa ulatuses. Oli ka väikeseid erandeid. Nii lubati säilitada vanad pardanumbrid eraraudteede reisiveduritele ja ka teatud seeria reisiveduritele, mis olid riigi valduses.

Alljärgnev on loend peale 1912 aastat kasutusel olnud veduriseeriatest. Et kogu Tsaarivenemaa ja ka hilisema N-Liidu tähised on slaavi tähestikus, siis on sulgudes antud eesti keelsed vaste või hääldus.

Д (D)      2-e veoteljega vanad vedurid (1-2-0 ja 2-2-0)

Ч (Ch)     4-a veoteljega vanad vedurid

Ь (peenendusmärk) manöövri-tankvedurid

Ъ (kõvendusmärk) reisirongi-tankvedurid

Б (B)      2-3-0 reisivedurid (Brjanski tehase mudel)

H (N)      1-3-0 reisivedur (Nikolajevi raudtee järgi)

П (P)       2-2-0 reisivedur

C (S)       1-3-1 reisivedur (Sormovo tehase mudel)

Щ (Schtch) 1-4-0 kaubavedur

Э (E)      0-5-0 kaubavedur

Vajadusel lisati seeriatähisele täpsustavad indeksid (samuti slaavi tähestikus). Indeksitega näidati ära kompound-aurumasinad, erinevad aurujaotusmehhanismid, ülekuumendi, vähendatud läbimõõduga veorataste kasutamine jm. Mõnikord näidati indeksitega ära ka viide tootja-tehasele.

1912 aastal sisseviidud süsteemi võib pidada õnnestunuks, sest oli edukalt kasutusel ka hilisemas N-Liidus kuni selle lagunemiseni. Süsteem oli kasutusel ka Eesti Vabariigis (1920-1940), ainuke erinevus oli slaavi tähestiku asendamine eesti keele tähestikuga.