"Väike-Tartu" lugu

Tegelikult on siin kaks lugu. Juhtus nii, et ühest kasvas välja teine.

Esimene lugu räägib aastast 2007, mil tões ja usus loodeti, et Tartu raudteejaam saab remonditud. Plaani järgi pidi seal avatama restoran, kus pidi olema ka 3,00 x 1,50 m mõõdus mudelraudtee. Plaanid ja esialgsed ostunimekirjad said valmis täpselt selleks päevaks, mil kogu edasine töö peatati. Maketist ja raudteejaamast asja ei saanud aga tellija soovid jäid kummitama. Need olid lihtsad ja head - võimalikult vähe võõra välimusega asju, jaamahoone võiks meenutada Tartut ja olema peab ka veekogu.

2008 aasta suvel oli selge, et Mänguasjamuuseumi plastmassile ehitatud raudtee kaua vastu ei pea. Idee teha uus ja kasvõi natukene Tartu moodi sai hoogu juurde internetikatalooge uurides. Auhageni Preisi stiilis jaamahoone on pärit samast ajastust mis Tartu jaamahoonegi ja Falleri 4 majast koosneva linnakvartali majad on sarnased Tartu kesklinna majadele. Viimane magus piisk oli Falleri 2008 uudistoodete kataloogis – jõetramm.

Eskiisid, esialgsed arvutused ja tööjoonised (tegin need veel käsitsi), said valmis 2008 aasta juulis. Mänguasjamuuseum oli uuendamisplaaniga nõus ja ettevalmistustööd läksid lahti. Novembris sain endale hea abimehe arvutiprogrammi DRail näol. Detsembri lõpus saabusid esimesed karbitäied kokkupandavate majadega. Järgmise aasta esimene pool kuluski majade jm. kokkupanekule ning vajaliku kraami ostmisele.

Maketi alusraami ja maastiku aluskonstruktsioonid ehitamisega tegin algust kohe peale 2009 aasta jaanipäeva ja tegin neid töid oma koduõuel. Kuna osa rööpaid oli veel vana maketi peal (rongid sõitsid), siis tuli ehitada natukene tagurpidi järjekorras ja loota, et kõik minu arvutused on täpsed. 21. septembril oli tõehetk siis käes – võtsime koos Lehariga (Mänguasjamuuseumi majandusjuhataja) vana maketi maha ja panime uue üles. Mul oli põhjust endaga rahul olla!

Külastajate jaoks oli tuba suletud vaid 8 päeva ja juba ülejärgmisel laupäeval võisid kõik külastajad näha kahel ringil sõitvaid ronge ning suurt hulka valgeid laike ja katmata pinda. Tänaseks on maketilt katmata kohad kadunud ja rong sõidab ka kolmandal ringil. Kui töötunnid kokku lugeda, siis ega neid nii väga palju ei olegi, kuigi aeg võib tunduda kuude lõikes pikk. Asi selles, et käin töid tegemas päevadel, kus muuseum on külastajatele suletud – mina ei sega neid ja nemad ei sega mind.

Kui esimese maketi tegime kolmekesi ja teise tegemise aeg oli meid rohkem kui kaks ja vähem kui kolm, siis selle mudelraudtee tegin otsast peale valmis üksi. Töö ja igapäevakohustused oli kaks meest rongidest väga kaugele viinud. Minule oli see ehitamine suurepärane kogemus lasta kõik vajalik sõna otseses mõttes oma sõrmede vahelt läbi. Lisaväärtust omas võimalus proovida kõige uuemaid materjale ja töövõtteid.

Selle maketi ehitamise aeg oli ajastatud supertäpselt – krokodillid polnud veel eelarvet kärpida jõudnud, Saksamaalt ostetud kaubad saime kätte madalate masu-eelsete hindadega ja Eesti kaupmehed pakkusid oma materjale juba 30 -50% hinnaalandustega. Ise hoidsime ka kokku – 2/3 materjalidest on pärit eelmiselt maketilt või selle ehitamise juures seni kasutamata jäänud.

Millal makett valmis saab? Selle raudtee olen planeerinud niimoodi, et igal aastal on võimalik midagi lisada. Seda nii kujunduse kui ka trikkide poole pealt. Põhjust vaatama tulla on alati, kasvõi seepärast, et kohake nimega Väike-Tartu on väikest viisi Tartu moodi.

Selline lugu siis.

1mp VT-klgvaade