II maketi lugu

Teise maketi (nimega „Salzburg +“) eluiga polnud kuigi pikk – jaanuar 2004 kuni 21. september 2009. Erinevalt I maketist sai selle kujundus pea-aegu valmis ja rongid töötasid edukalt juba märtsist 2004. Vajaduse ka see makett välja vahetada kutsusid seekord esile mitte meiepoolsed vead, vaid hoopis maketi vitriini ja aluse ehitanud mööblimeistrid. Räägin järjekorras.

Esmased andmed uue maketi asukoha ja suuruse kohta saime suht hilja – pool aastat enne eeldatavat valmimistähtaega. Meeskonda oli muuseumi poolt lisatud ka uus tegija, keda siin nimetan hr. Maaletoojaks. Tal oli sidemeid, Ta oli üht-teist ostnud ja pidas ennast seepärast ka kõige targemaks. Temaga vaidlemine ja pealesunnitud ebasobivatest asjadest loobumine oleks äärepealt projekti seisma pannud. Täna ta õnneks selles valdkonnas enam ei tegele.

Kuna esimese maketi kogemused olid üksjagu kibedad, tegime uues plaanis olulised korrektuurid. Kõigepealt vahetasime rongide formaadi suurema, HO (1:87) vastu. Sellega kaasnes ka rööpaid ja ronge tootvate firmade vahetus. Kuna I maketi ehitus venis lootusetult, siis seekord otsustas muuseum kasutada Firma NOCH plastmassist valatud ja muruga kaetud valmismaketti „Salzburg“. Tegelikult oli valida kahe toote vahel. Kuna see teine oli suurem, siis said aluse esialgsed mõõdud võetudki selle järgi. Nimelt oli vaja mööblimeestele anda mõõdud kätte enne, kui me kahe maketi täiskomplektide hinnad teada saime.

Mis on Noch´i valmismaastik? See on puitraamile toetud plastmassvalu. Kõik vajalikud (rööpad, lülitid, lilled, majad jne..) on välja arvutatud ja nimekirjadena kaasas. Idee järgi saaks üks pereisa selle nädalavahetusega üles ehitada (pea-asi et laps ja lahutatud naine rahule jääksid). Selle esimesel pilgul hea ostu tõsised varjuküljed tulid välja alles maketi kasutamise käigus. Publikule avatud maketina on selline värk tõeline raharöövel. Nimelt on seal kasutusel selle mõõtkava kõige väiksema raadiusega rööpad. Isegi kõik lastele müüdavad stardikomplektid kasutavad suuremaid. Milles on väikese raadiusega rööbaste probleem? Rööbastel pole mingit probleemi, häda tabab hoopis vaguneid, mis seal sõidavad. Vagunirataste pesad kuluvad uskumatu kiirusega. Rongid muuseumis saavad niigi suurt vatti, sest sõidavad siin aastaga läbi rohkem, kui kellegi kodus 10 aastaga. Väikesed kurvid kulutavad sõidukõlbmatuks rongijagu vaguneid aastas. Seda on palju.

Valmismaastiku uskumatud seiklused said alguse jaanuaris 2004. Meie siin Tartus muudkui ootame, sest avamistähtaeg läheneb, aga kaup ei jõua kohale. Hiljem selgus, et oli teine kuu aega erinevate Läänemere sadamatega tutvunud, enne kui otsimise peale üles leiti. Teate seda banaalset tarkust, et „pakendi avamise õpetus on pakendi sees“? Selles pakendis oli instruktsioon ilusasti kaasas ja seal oli kirjas, et makett tuleb paigutada sõrestikule. Mööblimeistrid aga olid ilma meiega nõu pidamata juba valmis ehitanud lauaplaadi! Olukord oli halenaljakas – tänu ehitaja lollusele polnud rööbaste paigaldamine võimalik. Esialgsest hädast aitas välja 3 vaba käe ja tikksaega lõigatud auku.

Numbritest arusaamisega oli kah probleeme – minu antud raamistiku sisemõõdud olid saanud meistrite käes kogu vitriinkapi välismõõtudeks. Aluse üks oluline osa – trafo- ja lülitisahtel oli nii madal, et sinna võis panna ainult pabereid ja kruvikeeraja! Hädaga tehti uus, aga igaks juhuks pandi seekord sentimeetreid liiga palju juurde. Tulemus – kolukast.

Enda asjadega saime, vaatamata ülilühikesele ajale, hästi hakkama. Rein elas juba suurema osa ajast Eestimaa teises otsas ja oli õnn, et appi tulla sai. Minu ja Urmase jaoks oleks see ports nii lühikese ajaga ära teha, olnud võimatu.

Mulle see makett eriti ei meeldinud, see oli võõras. Maastik ja majad olid stiilis „Alpid, suure kaelakellaga lehmad, „Milka“ šokolaad ja põlvpükstes mehed“. Reeglina tahavad kõik üle maailma näha makette, mis kasvõi natukenegi meenutaks nende kodukanti. 2008 aasta suvel oli selge, et mööblimeistrite praak (plaat-alus) saab sellele maketile saatuslikuks. Aastatega plastmass väsis ja vajus. Sellepärast tehase instruktsioon nõudiski valmismaastiku paigaldamist sõrestikule. Nii oleks võimalik vajadusel juurde ehitada toestuste süsteem. Kus vaja, tõstab, kus vaja, tõmbab. Minul ei olnud plastmassi mõjutamiseks mingeid võimalusi.

Praegu, kuskil laonurgas konutaval valmismaastikul on siiski veel lootust. Kui tulevad paremad päevad, on võimalik sellest teha kerge ja odavama teedeskeemiga ränd-makett.

Selline lugu siis.