I maketi lugu

Kui peeti plaane ja tehti ettevalmistusi Tartu Mänguasjamuuseumi loomiseks, oli üks asi juba selge – sinna peab tulema ka mänguraudtee. Kolm meest, Rein Kihva, Urmas Oolo ja Einar Kõiv (mina) olime selle plaaniga väga nõus. Meil oli igaühel olemas oma kogu (rööpad, rongid, majad jm..) ja et need olid juhtumisi ühte mõõtu (TT 1:120), siis klappisid need ka kokku. Jagasime omavahel ära ülesanded, mida keegi maketi ehituse juures teeb ja juhib. Rein tegeles elektri ja elektroonikaga, Urmas võttis enda peale kujundusega seotud küsimused ja mina tegelesin teedeprojekti koostamisega.

Kui me tookord arvasime, et õnn on meie õuele tulnud ja õige aeg on käes, siis nüüd, aastaid hiljem, pean tunnistama, et enam halvemini sobivat aega, annab otsida.

Eestis puudusid vähimadki võimalused mudelraudteele vajaliku kraami ostmiseks. Kõik meie kogud olid ostetud vene ajal ja mitte Eestist, vaid Leningradist (praegu Peterburg) ning Moskvast. Aga ka seal polnud saadaval kogu toodang ja see mis saada, oli ka nihkes andmetega. Selline oli sakslaste meelega tehtud käkk saksamaa poolitamise eest. Kuna suur osa Saksa DV mudelraudteealasest toodangust veeti sõjavõla katteks NSV Liitu, siis on nende käitumine ka mõistetav.

Projekteerimine käis käsitsi, sirkli ja joonlaua abil, aga see oli suht lihtne töö. Palju aega ja vaeva nõudev oli hoopis joonestamiseks vajalike lähtepunktide (vektorid ja kordinaadid) väljaarvutamine. Siis ja ka praegu toimub see läbi sinus-cosinus funktsioonide ja vektorite liitmise põhimõttel. Siiski on tänapäeval võimalik vajalike algarve välja arvutada Exeliga ja kogu projekteerimine üldse teha spetsprogrammidega. Tookord oli aga laud täis arvutustega paberilehti, kõrval esimene soetatud taskuarvuti ja Bradise „Neljakohalised matemaatilised tabelid keskkoolile“ sin ja cos väärtuste leidmiseks. Punkte, mis sel viisil tuli välja arvutada, oli pea tuhat. Läbi U-kujulise maketi keerutav raudtee oli tegelikult üks ring ja see sulgus millimeetri täpsusega (paberil).

Rööbaste ühendamine oli Reinu rida ja seal osutus, et täpsusega pole asjad korras- Arvutused olid täpsemad, kui rööpad ise. Järelikult oli viga tootja poolt avalikult levitatavates andmetes. Samal ajal, kui Rein neid rööpaid kokku liitis, olid need saksamaal juba tootmisest maha võetud. Saksamaa oli taasühinenud, ning sellisel praagil läänemaailmas turgu ja edu loota ei olnud. Firma vahetas ka nime ja „Berliner TT Bahn“ on täna tuntud ja edukas „Tillig“ nime all.

Ega Reinu jamad rööbaste ühendamisega ei lõppenud. Meil oli plaan jagada see suur ring mitmeks blokkpiirkonnaks ja panna sinna sõitma mitu rongi korraga. Kuna tehase releesid (eritoode) saada polnud, otsustas Rein, et teeb need ise. Mõnikümmend juuspeene traadiga pooli elektrimagnetite jaoks teeb ta valmis näpuvahel ja lülitiosas kasutab vene suru-nupp lüliteid. Rein tegigi need valmis, aga korralikult need maketil tööle ei hakanud. Nüüd on arvamise koht – kumb pool oli praak, kas Reinu näputöö või tehases toodetud lülitid. Just, juba sel ajal oli nii, et kõik praak tuli otse tehasest!

Urmase pool, ehk maastiku ehitus ja katmine oli üldse üks suur leiutamise lõbu. Vähesed tehasematerjalid olid pärit meie erakogudest või ostetud 2005 aastal Berliinist (see oli ekstra-sõit puuduvate rööbaste ja materjalide järele). Penoplasti kasutusele võtmine oli samm tulevikku (praegu Ameerikas väga levinud tehnoloogia) aga muude materjalidega nii hästi ei läinud. Üritasime palju kasutada erinevaid remondipahtleid, mis tagantjärele tarkusena öeldes mudelraudteel head tulemust ei anna. Liiva saamiseks otsisime üles tuttavad elektrikud – nende kaudu saime kätte vanad alajaama kaitsmed, mis olid täidetud peenikese ja puhta liivaga. Raudteede aluse killustikukihi ja maanteede asfaldikihi kujutamiseks ostsime liivapaberit. Ega ma kõike ei teagi, mida mehed seal maastiku katmiseks välja mõtlesid.

Maketi eluiga (1995 – 2003) jäi iseenesest lühikeseks. Paraku polnud ta selleks ajaks ka valmis saanud. Igal mehel oli oma põhitöö, mis aasta-aastalt rohkem aega nõudis, lisaks tõrked süsteemide töös - need võtsid maha hoo ja tööisu. Linna otsus tagastada tolleaegsed Mänguasjamuuseumi ruumid oma endisele omanikule oli meie jaoks tegelikult kergendus. Isu maketti ehitada polnud kusagile kadunud, aga sellest esimesest sai siiber. Uued ruumid, uus makett, uus võimalus. Kõik tahavad saada meistri tehtud tööd, aga vähesed annavad võimaluse meistriks saada. Aitäh Mänguasjamuuseum!

Kuigi tegin seda projekteerimise osa nii täpselt, kui oskasin, oli seal palju möödaarvestusi ja ideid, mis ettekujutuse järgi pidid nagu hästi välja nägema. Suurim prohmakas oli vasakul tiival – liiga järsud kõrgustevahed, mis halli kiviseinana näevad jubedad välja. Teine tarkus on see, et sellistel vitriiniraudteedel on õigem kasutada ühe suure ringi asemel mitut väiksemat. Meie esialgne plaan oli ka tehniliselt liiga keeruline. Arvasime algul, et maketil peab olema ka mängimise võimalus. See tähendas aga sellisel analoog-raudteel suurt arvu lisajuhtmeid ja lüliteid.

Mõnest asjast on kahju ka (siinkohal mõtlen ma oma kätega tehtud asju). Reinu tehtud oli kahekorruseline, üle teede ulatuv pöörangupost ja fantastiline metallist sõrestiksild. Minu tehtud oli pikk ja kõver raudteesild ning ringdepoo hoone. Loodan, et keegi meestest võtab need vanad rongid ja muu juurdekuuluva ühel päeval kastist välja ja proovib veelkord elu sisse lüüa.

Selline maketilugu siis