Teedeplaani joonistamine

Esimesed maketiplaanid joonistati sirkli, malli ja joonlaua abil. Tol ajal olid flexrööpad veel väljamõtlemata ja hästi klappiva standardrööbastest süsteemi loomine nõudis üksjagu pusimist. Vead täpsusklassis tekkisid väga kergesti.

70-ndatel aastatel oli populaarne kaup teedeplaani joonistamise mallid. Neile oli peale kantud sirgete, pöörangute jm tähised koos ning küljed olid kumerad (erinevate kõverate joonistamiseks). Trükis ilmus ka õpetusi, kuidas neid õhukesest pleksiklaasist malle ise meisterdada. Tegin ka ise ühe sellise TT-mõõtkava jaoks valmis (päris hea sai).

Arvutusmeetodil põhineva teedeplaani joonistamine sai minu jaoks alguse pöörangute pakenditest, mille tagaküljel olid erinevad ühendusskeemid koos mõõtudega. Järelikult sai neid ju ka kuidagi ka välja arvutada. Sobivate valemite otsimisel kasutasin veidi ka abikaasa abi (kõrgharidusega matemaatik) ja sain niimoodi valmis vektorite liitmisel põhineva süsteemi. Selle kodukootud metoodika abil sai valmis tehtud mitu teedeplaani, nende hulgas ka Mänguasjamuuseumi I maketi ja II maketi täiendava osa teedeplaan. Suur üllatus tabas mind 2008 aastal, kui selgus, et vastostetud mudelraudteeprogramm „Anyrail“ kasutab täpselt sama loogikat.  

Praegused maketiplaanid joonistatakse valmis muidugi arvuti abil. Nõuab vähem teadmisi geomeetriast ja pakub samas hulga lisavõimalusi nagu näiteks 3D-eelvaated, hoonete-, rajatiste-, puude-põõsaste ning autode tingmärgid jne.

Uskumatu küll, aga kõige viimane trend on tagasi alguses, ehk teedeplaani joonistamine vaba käega. Kogu arvutamine piirdub pöörangute jt seotud sõlmedega. Selline lahendusviis on kasutusel Ameerikas, sest eeldab piisavalt suurt ruumi (mängumaad) ja flexrööbaste kasutamist. Väikese maketi täpselt äramahutatud rööbastiku jaoks selline plaanipidamise tehnika ei sobi.