Värvid

  • Ehitusvärvid
  • Guaššvärvid
  • Akrüülvärvid
  • Falleri maastiku- ja maanteevärvid
  • Pulbervärvid
  • Mudelivärvid
  • Noch´i vanandamis- jt. värvid
  • Aerosoolvärvid
  • Pihustatavad värvid
  • Lasuurvärvid
  • Vesialusel lakid
  • Küünelakk
  • Mudelivildikad
  • Mõned värvimistehnikad
  • Valgus ja värvid

Ehitusvärvid

Siin ma mõtlen eelkõige õli- ja emailvärve, mis kuuluvad ehitustarvete kaupluste kaubavalikusse. Mudelraudteel pole nendega suurt midagi peale hakata. Esiteks ei ole need ettenähtud igasugu plastide jm sarnase katmiseks ja teiseks on neil tohutult pikk kuivamisaeg. Mudelraudtee ehitamisel kasutatakse värve, mille kuivamisaeg enne uue kihiga katmist ei ületa 30 minutit. Kõik järgmised värvitüübid ongi just sellised.

Guaššvärvid

Üks vähemalt 12 värviga komplekt kulub maketi ehitamise juures ilusasti ära. Lisaks tavapärasele värvimisele võib neid kasutada ka segamiseks teiste vee baasil lahustuvate värvidega, nagu näiteks maanteevärv ja akrüülvärvid. Tegin seda korduvalt ja olen tulemustega väga rahul. Neid värve võib kasutada ka vanandamisel. Põhiline erinevus akrüül- jt. vanandamisvärvidega seisneb värvitoonis – guaššvärvid on saadaval puhtastes toonides ja spetsvärvid murtud toonides (segatuna).

Akrüülvärvid

Need on vesialusel ja loodud spetsiaalselt plastmassi jt. mudelraudteel kasutatavate materjalide värvimiseks. Palun mitte segi ajada tavaliste vesivärvidega. Erinevust keemias saab võrrelda lihtsalt. Kõigepealt tuleb kallata plastmassist paleti ühe pesa põhja tavalist vesivärvi ja teise pesa põhja mudeli-akrüüli. Seejärel tuleb lasta värvidel seista seal kuni kuivamiseni ja siis veega maha pesta. Pesa, kus oli vesivärv, on nagu uus, aga teise pesa põhja sisse on sööbinud lohk - see värv reageeris plastiga. Mudeli-akrüüle lahjendatakse kas veega või spetsiaalse lahjendajaga. Ise kasutasin Revelli „Aqua Color“ sarja värve ja Vellejo (Hispaania) akrüüli-lahjendajat. Akrüülvärvid on saadaval nii pudelites jt. anumates, kui ka aerosool-pakendis (Noch).

Falleri maastiku- ja maanteevärvid

Kuuluvad akrüülvärvide hulka (lahustuvad veega). Väga hea nakkuvuse ja kiire kuivamisega värvid, mis loodud konkreetsete ülesannete täitmiseks. Kavatsen neid värve kasutada ka tulevikus ja soovitan soojalt Teilegi.

Maastikuvärve on saadaval kaks: liivakarva pinnasevärv (170797) ja graniit (170796). Ise kasutasin viimast nii kaljude, kui ka ühe omatehtud betoonsilla katmiseks. Põhiline erinevus kõigist teistest värvidest on selles, et värvides on puru ja pudemed, mis annavad kaetud pinnale loomuliku ebaühtlase välimuse.

Ka maanteevärve on kaks; veidi tumedama tooniga maanteevärv (180506) ja heledam betoonikarva maanteevärv (180507). Kasutasin betoonikarva värvi ja väga paljude erinevate objektide värvimiseks. Tänava värvimisel lisasin veidi musta ja tumesinist guašši, autotunneli portaali värvimisel lisasin punast jne.. Maketi vasakus tagaääres asuvad penoplastist tugimüürid värvisin üle originaaltooniga ja tulemuseks on ehtne betoonsein. Hoolimata sellest, et kasutasin seda värvi kogu aeg ka toonimisalusena, värvist puudu ei tulnud ja 250 ml pudelis on veel tubli kolmandik siiani alles.

Pulbervärvid

Kuivalt pakendatud värve saab kasutada kahte moodi. Kuiva pintsliga peale hõõrudes saab katta katused tolmukorraga või anda hoonele mõnel muul viisil määrdunud välimuse. Akrüüli-lahjendajaga segatud värvi saab peale kanda nii pintsliga kui ka värvipüstoliga. Ise kasutasin Star Dust´i toodetud värve. Näiteks värvide kasutamisest on tolmune vedurikuuri katus ja määrdunud (olid-kunagi-valged) veetorni aknaraamid.

Mudelivärvid

Tugeva atsetoonilõhnaga värvid, mis katavad paksult ja on tugeva tooniga (ei sobi vanandamiseks). Sobivad nii metalli (liiklusmärkide postid), puidu (tupikute tõkkeprussid), kui ka plastmassi (päästerõngaste punased alad) värvimiseks. Korralikult suletud purgis seisab kasutuskõlblikuna ka üle 10 aasta. Paksenenud värvi tuleb ainult enne kasutamist lahjendada.

Noch´i vanandamis- jt värvid.

Asi selles, et paljud selle firma värvid (va akrüül) ei lahustu veega, vaid spetsiaalse lahustiga (nagu mudelivärvid). Lisaks on tootmises aerosool-kinniti (haft – und fixier spray – 61152), mida soovitatakse pihustada pinnale enne värvimist ja vajadusel ka peale värvimist (pulbervärvide kasutamise korral). Värvid on saadaval komplektidena (pulbervärvid, Patina-Kreme ja Metallic-Patina). See jutt siin on just nii, nagu olen tutvustavaid materjale lugedes aru saanud – praktilised kogemused seni veel puuduvad.

Aerosoolvärvid

Esiteks klassikalised ehitusmaterjalide poes müüdavad nitrovärvid (ka neid tuli kasutada). Sobivad suurte pindade või suure hulga pisidetailide värvimiseks. Kindlasti ei sobi penoplasti värvimiseks (söövitab sisse). Kahtluste korral tuleb materjali enne värvimist katsetada – vale keemia võib hea asja untsu keerata.

Aerosoolpakendis akrüülvärvid on penoplastile ja paljudele teistele mudelraudteel kasutusel olevatele materjalidele ohutu värk.

Pihustatavad värvid

Mini-mõõdus värvipüstoliga pihustatavad värvisegud on kas akrüüli-lahjendajaga segatud pulbervärvid või lahjendatud akrüülvärvid. Värvimistehnika ja värvimiseks kasutatava tehnika kohapealt olen praegu vait.

Lasuurvärvid

Need on tugevalt (kuni pintsli loputusvee tasemeni) lahjendatud värvid. Skaala ühes otsas kumab vana värv uue kihi alt läbi ja skaala teises otsas on vanal värvil peal vaevu märgatav teist tooni värvikiht. Hästi vanandatud majaseinal on olemas mõlemad äärmused ja hulgaliselt ka vahepealseid kombinatsioone. Katsin sellise värviga kõik platvormid ja plastist kõnniteed (nendes olid mudelipahtliga täidetud liitekohad). Samuti värvisin lahjendatud värviga üle vedurikuuri ja veetorni. Praegune värv on tehases antud tooni ja lasuurvärvi koosmõju.

Vesialusel lakid

Mudelipahtlist või voolimissavist detailide veekindlaks muutmisel kasutasin Nerschau läbipaistvat matt-lakki (need 20 ml pudelikesed on saadaval mõningates ehitusmaterjalide kauplustes). Tegelikult vesi ju mudelraudteed ei ohusta – veekindlus tähendab, et lakiga kaetud materjal ei ima ka värvi sisse (väga oluline). Kasutasin ka Tikkurila vesialusel lakki, aga selle kasutus ja eesmärgid olid hoopis teised. Täpsemalt tuleb sellest lakist juttu teema „Vesi ja veekogud“ all.

Küünelakk

See on ühest saksa nipiraamatust nähtud idee – seal värviti sellega ise-kokku-pandavatele reisivagunitele stopptulesid peale. Miks mitte mõtet edasi arendada?

Mudelivildikad

Vees lahustuvate värvidega vildikad on sobivad näiteks värvimata figuuridele riiete peale joonistamiseks. Vees mitte lahustuvad vildikad on aga eelkõige metallitoonide (kuld, hõbe, pronks ja valge) peale värvimiseks (kirjutan Falleri toodete põhjal).

Värvimisvõtted

  • Akrüülvärviga värvimisel kuivale pinnale on probleeme nakkumisega (värv jääb tilkadena) ning ühtlase kihiga katmiseks tuleb üksjagu pintsliga hõõruda.
  • Akrüüli värvimisel veega niisutatud pinnale jookseb värv vett mööda ebaühtlaselt laiali, kusjuures pintsli puudutuskohad on tugevama tooniga. Selline tehnika sobib näiteks tunnelisuudmetele tahmakihi peale värvimiseks. Kuna ka vesi ise jookseb kokkupuutel aluspinnaga laiali, siis ei sobi tehnika värvimiseks selgete piirjoontega kohtadesse.
  • Akrüüliga värvimine lahjendajaga niisutatud pinnale (minu põhitehnika). Kasutasin Vellejo lahjendajat, millel on ka veidi liimi omadusi (PVA sarnane valge vedelik). See vedelik nakkub hästi aluspinnaga ja ei jookse laiali. Samamoodi jäävad selgete piirjoontega ka värviga peale värvitud alad.
  • Kaljuseinte katmine „värvi-ja-nühi“ tehnikaga. Eeltingimuseks on, et alusmaterjal ei imaks vett (näiteks kips või kivipahtel). Poorsed materjalid tuleb enne värvimist katta matt-lakiga. Värvimistehnika on lihtne: pind kaetakse värviga ja siis nühitakse nuustikuga (kuiv või niiske) väljaulatuvatelt nukkidelt osa värvikihist maha. Kasutasin Falleri graniitkalju värvi, aga kasutada võib ka akrüülvärve.
  • Kaljuseinte katmine tupsutamistehnikaga (levinud Ameerikas). Veekindlad alusmaterjalid kaetakse lahja akrüülvärviga (lasuurvärv). Reeglina kasutatakse kolme eri tooni, mis tupsutatakse värvist nõretava nuustikuga kaljuseinale. Esimene (heledam) värvikiht peaks katma enam-vähem kogu pinna, järgmised tumedamad kihid aga kantakse peale valikuliselt (näiteks sügav-tumedad kaljupraod). Vajadusel korrigeeritakse värvi intensiivsust ka värvikihi õhemaks nühkimisega.
  • Postide värvimine triibuliseks (liiklus- ja signalisatsioonimärgid). Olenemata alusmaterjalist (puit või metall) kasutasin mudelivärve. Trikk on selles, et kasutasin pintsli asemel minikruustangide vahele asetatud tuletikke (laius 1,8 – 2,3 mm). Värvitilga panin horisontaalasendis tikule ja keerutasin siis „posti“ värvi sees. Esimene ring oli ühe värviga (tiku laiuse jagu värvi, siis tiku laiuse jagu värvimata ala, siis jälle värv jne..). Peale kuivamist uus tikk ja uus värv. Väikesed iluvead korrigeerisin hiljem peenikese pintsli või hambatiku abil.
  • Juba „istutatud“ taimede (pilliroog, dekoratiivsammal) toonimine akrüülvärvidega. Värvi on võimalik lisada ainult pealmistele kihtidele, st et tulemuseks on segu vabrikuvärvist (oksad ja varred) ning lisatud värvist (lehestik). Esimeseks sammuks on värvitava ala niisutamine veega. Värv (toone võib olla mitu) lisatakse pintsliga märjale pinnale. Kuna niisutav vesi on nakkunud ebaühtlaselt, siis jääb meeldivalt ebaühtlaseks ka värvitud ala.
  • Värviparandused ehk detailide toonimine vabrikuvärvi. Kindlasti on vaja katta tunneliportaalide ja tugimüüride lõikekohad ja nähtavale jäävad kontrastvärvis tagumised küljed. Vahel on vaja vabrikuvärki ka omal käel veidi juurde teha. Mina tegin mudelipahtlist juurde sadamakai külgede alumise osa. Toonimisaluseks kasutasin Falleri betoonikarva maanteevärvi, millesse lisasin kõikvõimalikke veega lahustuvaid värve (guašš ja akrüül). Kuigi segasin tunde järgi, võin ka paar olulist reeglit välja tuua. Esiteks: mida rohkem erinevaid värve toonimisvärv sisaldab, seda paremini värvitud pind vabrikuvärviga kokku sobib. Teiseks: meil ei ole vaja täpset vabrikuvärvi järele tempida – meil on vaja, et uue värviga detail halvas mõttes silma ei paistaks.
  • Eri tooni detailide värvi ühtlustamine. Minul tuli see probleem lahendada seoses platvormidega. Varikatusega Falleri vaheperroon oli tumehall, Jaamaesine (Auhagen) oli helehall ja mõlema perrooni pikendused (Auhagen) veelgi heledamad. Katsin perroonide pealispinna ja külgede „postid“ lahja kivihalli akrüülvärviga ning küljed tumedama (hall ja roostepruun) akrüülvärvi seguga. Olen tulemusega rahul, sest häirivad värvierinevused on kadunud.

Valgus ja värvid.

Reeglina on kataloogides näidatud kattematerjalide toonid arvestatud toavalgusele. Siinjuures on ka väike mängumaa – hämaramad ruumid vajavad erksamaid värve ja normaalne valgustus keskmisi toone. Tõsised värviprobleemid tõusevad üles ülevalgustatud (otsevalgus) makettidel – esile tulevad hoopis ootamatud värvide omadused. Normaalne roheline muru lausa karjub oma erksa värviga ja rohelise kruntvärviga liimilaigud paistavad hoopis briljantrohelised. Niisiis sain kasutada ainult tumedaid ja valgust neelavaid murusid. Ka rannaliiv oli otsevalguses imelikult kahvatu, mistõttu pidin selle ala üle katma tibukollase lasuurvärviga. Valguse tõttu vajasid kohendamist ka omatehtud puude võrad (tume puru) ning vedurikuuri ja veetorni katus (pulbervärvid). Usun, et valguse probleemid on kõigil alles ees. See juhtub päeval, kui viimased hõõglambid prügikasti visatakse ja oma rongikogu hakatakse ainult säästulampide valgel imetlema.